Emajõe peal sõitmine (pärimus: Eisen)

Ennevanasti elanud Tartu ligidal Emajõe kaldal üks mõisnik. See pole iial maanteed kaudu Tartusse sõitnud, vaid ikka mööda jõge. Ta lasknud telliskivid hobuste jalgade alla siduda, siis olevat hobused mööda vett nagu maantee peal sõitnud. Kutsarile aga andnud valju käsu, et ta sõites mitte tagasi ei tohi vaadata ega mitte sõnagi rääkida, nähku või kuulgu ta siis mistahes.

Ükskord olevat nad jälle sõitnud. Kutsaril kukkunud piits maha. Kutsar vaadanud natukese tagasi. Ta näinud, kuidas üks mees, kellel suured sarved peas olnud, tõlla kõrval ujudes seda vee peal hoidnud.

Nõndapea kui sarvik märganud, et mees tagasi vaatab, lasknud ta kange tuule tõusta, nii et tõld peaaegu küljeli vajunud, et selleläbi kutsari tähelepanemist enda pealt tuule peale pöörata.

Kutsar kohkunud veel rohkem, löönud risti ette ja sosistanud tasakesi: "Isa, pojuke, püha vaimuke!"

Sedamaid vajunud tõld ühes härraga ja hobustega veepõhja. Kutsar päästnud enese ujudes suure vaevaga kaldale. Tõlda ja hobuseid nähtavat tänapäevalgi veel seal jõe põhjas. Neid kätte saada olevat aga võimatu, sest et need jõe põhjas liiva sees igavesti kinni on.

KJ I 36/7 (29). Käsikirjas: E 5666/7 (6) < Ambla, Tapa v. - O. Hintzenberg < Anna Hintzenberg (1893).

Allikas: Matthias Johann Eisen. Esivanemate varandus II. Kodused jutud; folklore.ee/rl/pubte/ee/vanad/eisen/kodujutt

Juuli, 2023

Vaata lisaks:

Emajõgi (Suur-Emajõgi)
Emajõe ja Virtsjärve sündimine (pärimus; Eisen)