Bõdõ-njamõ (vee-ema nganassaani mütoloogias)

Bõdõ-njamõ (Быды-нямы, 'vee-ema'), veevaldjas nganassaani¹ mütoloogias. Nganassaani animistlik-šamanistlikus usundis puudusid jumalad tavapärases mõistes, kuid olid loodusilmingute valdjad nguod (нгуо, 'taevas'), kes enamasti olid naissoost. Nii kõneldakse küll ka veeisandast Bõdõ-nguost (Быды-нгуо), kuid üldisem on tema nimetamine vee-emaks. Ei ole selge, kas vee-ema samastus veekogudega, milles ta viibis ja kui jõgedesse heideti ohvriloomi, siis kas ohvrid olid määratud jõgedele või neis olevale vee-emale. Igatahes ohverdati kevadel põhjapõtru Pjasina, Avama, Dudõpta, Taimõri jt jõgede vette. Ettekujuts vee-emast nagu teistestki loodus-emadest on ebamäärane, abstraktne, pole teada kirjeldusi Bõdõ-njamõst kui antropo- või zoomorfsest olendist. Loomislugudes kattis vesi alguses kogu maad ja takistas Maa-ema laste elu: siis olevat Vee-ema justkui järele andnud ning loovutanud osa oma valdustest Maa-emale, et maa peal saaksid elada loomad ja inimesed. Eripärane on vee ja jää vastandumine nganassaani maailmatajus: kui vesi kuulub reaalsesse tegeliku elu maailma, siis jää pärineb teistpoolsest ilmast, surnute ilmast, ning jää valdjaks on Sõrada-Njamõ (Сырада-Нямы, 'maaaluse jää ema').

Vee-ema poole pöörduti palvete ja loitsudega suurema kalasaagi, parema ilma või vee peal liikumise ohutuse pärast. Tavapärane loits (üleskirjutus 1961. a): „Bõdõ-Njamõ, mu ema vanem õde! // Las nüüd püütakse kalad kinni, // siis ma annan sulle // kõige parema põhjapõdra.“

Vee-emaga seostati ka loodusilminguid. Kui kevadine suurvesi hakkas jõgedes Põhja-Jäämere poole

tormlema, üteldi, et vesi läks Vee-ema juurde.

Ka šamaanilotsudes pöördutakse Vee-ema poole, ent samuti ka tema tütre Vee-neiu Bõdõ-kopto poole, kellelt paluti samuti head kalasaaki ja kellele lubati ohvreid tuua. Ohverdamisviisidest on kahesuguseid teateid: üheks viisiks oli see, et ohvriks toodavad koerad või põhjapõdrad lihtsalt uputati jõkke ja paluti seejuures kalasaaki. Teisel juhul ohverdati erilisi põhjapõtru, kelle vasemale küljele lõigati eelnevalt Vee-ema märgis, milleks oli kas üheksa või seitse püstjoont.

Šamaanide maailmapildis elasid vees ka enamasti zoomorfsed djamadad, kes ründasid šamaani, kui ta oma hingerännul veetõkkeid ületas. Need djamadad ilmusid väga suurte haugide või lutsudena ning neid peeti Sõrada sugulasteks.

Lisaks Vee-emale ja djamadadele on nganassaani mütoloogias veekogudega vahel seotud veel barussid (баруси), kuid nad pole sugugi alati veekogudega seotud. Laias laastus ei kehasta barussid mingit loodusilmingud ja pole loodusesega seotud ning nende veekogudes olemine on üldpildis erandlik. Barussid ei pruugi olla kurjad ega lahked, targad ega rumalad. Neid kirjeldatakse ühe silma ja ühe käega antropomorfsete olenditena, kuid nad võivad välja näha ka tavaliste inimestena. Kohmaka ja rumala inimese kohta ütlevad nganassaanid, et ta on nagu barussi.

Allikad: Зоя Ичин-Норбу. Нганасанский пантеон богов; indigenous-russia.com/archives/8559

Мифологическая проза малых народов Сибири и Дальнего Востока. Составитель Е.С. Новик;

ruthenia.ru/folklore/novik/032-033MateriPrirody.htm

Jaanuar, 2023

¹ Nganassaanid: samojeedide hulka kuuluv väikerahvas Siberis Taimõri poolsaarel Krasnojarski krai Taimõri rajoonis. 2010. a elas Venemaal 862 nganassaani, neist 747 Taimõri Dolgani-Neenetsi munitsipaalrajoonis, nganassaani keelt oskas 125 inimest. Ajalooliselt oli nganassaanide põhitegevuseks metsikute põhjapõtrade küttimine, nõukogude võim asustas nad lõunapoosetel dolgaani aladel asuvatesse asulatesse. Rahva eneseteadvus pole tänaseni välja kujunenud; kirjakeel loodi kirillitsa baasil 1990-ndatel.

Vaata lisaks: