Suur hall / merehall (veeolend liivi pärimuses)

Suur hall (liivi sūr-al’) ehk merehall (mjer-al’), veeolend liivi pärimuses, ka mitmetähenduslik mõiste liivi keeles. Ühes tähenduses oli suur hall tavalistest hüljestest suurem, tigedam ja rumalam hüljes, teises tähenduses laisk, pahur ja õgardlik inimene, kolmandas tähenduses suur (üheksas) laine, neljandas tähenduses pahatahtlik veeolend (kolesuur mees), kellega hirmutati lapsi, et need mereranda ei läheks, kuna suur hall võib nad ära viia.

Lugu: Mees läks varahommikul koos väikese pojaga kalale. Nad panid kraami paati, kui randa sumas hirmus suur mees ja küsis, et kuhu nad lähevad. Kalamehel oli paha tuju ja ta ütles, et mis see sinu asi on, kuhu ma lähen – näed ju isegi, et merele. Selle peale haaras võõras poisi sülle ja tahtis viia ära merre. Kalamees hakkas paluma, et kuhu võõras poisi paneb, jätku parem talle, tal vaja hanekarjast – meres aga hanesid ju pole. Võõras vastas: „Meres on mu elu ja mu mõis. Mu nimi on Sur-Al’ ja mu venna nimi on Veizavuot – me oleme merekuninga lapsed. Nüüd jätan ma veel poisikese sulle, sest et sa niipalju palusid, aga teine kord ära enam ütle, et mis see sinu asi on. Kaheksa aasta pärast ma tulen sellele poisile järele.”

Kaheksa aasta pärast tuligi Sur-Al’ poisi järele ja ütles, et lasku isa poiss julgesti temaga, seal ei tulevat millestki puudust. Kahe nädala pärast tõi poeg isale suure kotitäie kulda ja kõrvi hobuse ning ütles, et tal olevat väga hää elu, selliseid varastatud lapsi olevat seal lossis aga palju. Isa oli kogu elu rikas mees, tema vend tahtis ka saata oma poega sinna, kuid Sur-Al’ ütles, et see pole tema jaoks sündinud.

Allikas: Oskar Loorits. Liivi rahva usund I, 1926

PDF formaadis – folklore.ee/rl/pubte/ee/lru/lru1/

Jaanuar, 2023

Vaata lisaks: