Vetevaim komi mütoloogias

Vetevaim, Vetehaldjas komi mütoloogias. Nimekujud: vasa, vais’, vausa, kul’ l, va kul’, vais’ mort jm.

Arvukad vetevaimud võisid ilmuda nii inimese, looma kui ka inim-looma kujul. Inimnäoline vetehaldjas (rohelises kuues pikkade tumeroheliste mudaste juustega pikakasvuline mees) ilmus mõnikord veekogu kaldale. Kui ta vette tagasi viskus, tõusis torm ja hiiglasuured lained. Vetevaimu kujutati ka halli habemega võimsa taadina. Põhjapoolsed sürjakomid arvasid, et vetevaimu välimus sõltub ilmast: vihmasel ja sompus päeval ilmub ta sünge pilgu ja vaevatud näoga tumedapäise mehena, päikselisel päeval muutub aga lõbusate sinisilmade ja valge näoga heledajuukseliseks meheks. Inimesena ilmub vetevaim võitlema metsavanaga, keda ta ei salli vette visatud juurikate pärast. Komi kalurite arvates näitas vetevaim end märksa sagedamini väga suure haugina (vt Haug komi mütoloogias, lk ...). Suhtumine haugi kui vetevaimu kehastusse oli levinud ka venelastel, obiugrilastel, neenetsitel, sajaani-altai türgitatarlastel ja teistel rahvastel.

Ühes komi muinasjutus ilmub vetevaim kalasabaga mehena ja pöördub jõekaldal elava ning kalapüügist elatuva naine poole. Ta kurdab, et ehkki aitab naist igati, kasvatab kalu ja ajab neid naise võrkudesse, pole naine teda kordagi kostitanud. Kuna vetevaimul oli jalgade asemel kalasaba, kostitab naine teda jõekaldal. Pärast võõrustamist „patustati” ja naine sai vetevaimult kaks poega. Vetevaime arvati elavat veealuses ilmas tavalistes talumajades ning pidavat seal lehmi ja hobuseid. Vahel sõid need loomad ka jõgede ja järvede kallastel. Nad ei jätnud jälgi ega raputanud maha seljale langenud kastet. Kui keegi suutis salaja taolisele lehmale kaelaristi kaela visata, jäi see lehm risti omanikule.

Vetevaim suhtus rangelt kalapüügimoraali normidest ja reeglitest kinnipidamisse, karistades üleastujaid saagita jätmisega. Arvati, et vetevaim ei anna kala, kui veekogu kaldal kusta või sülitada. Nooda vedamise ajal lausutud vandesõna eest võis vetevaim võrgu katki rebida. Usuti ka, et on olemas „tujukad” järved, kus ei tohtinud kala püüda määrdunud ja märgades riietes või kasutada teises järves kasutatud ja veel kuivamata võrke. Ka ei võinud vette või järvekaldale prügi visata. Keelatud oli tüli ja vaen kaluriartelli liikmete vahel. Keelust rikkujate võrkudesse sattus kala asemel hobusesõnnik või hakkas paat äkki põhja vajuma.

Jemva-äärsed kalurid viskasid viskasid kaldast eemaldudes vetevaimule kingituseks nii palju leivatükke, kui palju oli paadis inimesi. Permikomid ohverdasid vetevaimule enne kalapüüki mune, pannkooke, leiba, raha ja sitsiriide tükke. Ohverdada võis teisigi toiduaineid (välja arvatud kalapirukad). Vetevaimule oli kombeks anda ka esimene kala, kes lasti tagasi vette. Inimohvrite toomise kohta võib oletada, et vanasti seda esines. Sürjakomi põhjapõdrakasvatajad tõid vetevaimule vereohvriks koera, et ta põhjapõtru ära ei uputaks. Ohverdati ka veskitiigi vetehaldjale, kuna arvati, et mölder lubas veski ehitamise ajal talle inimohvri. Inimese asemel ohverdati kass või koer. Aeg-ajalt tuli veski vetevaimule teha ka muid kingitusi (vein, toit jne), muidu peatas ta veski. Kui keegi veskitiiki uppus, arvati samuti, et mölder oli ta vetevaimule ohvriks lubanud.

Kujutlusi vetehaldjatest, kes võisid koos veekoguga ära minna, oli ka põhjapoolsetel sürjakomidel. Arvukad tundrajärved asetsesid sageli erineval kõrgusel ja kahe kõrvutise järve vahelise tõkke minemauhtumise korral voolas vesi ühest veekogust teise. Seda nähtust peeti solvunud vetevaimu tegevuseks. Arvati, et tema solvamiseks piisas määrdunud naistepesu pesemisest järves.

Muistendites jutustatakse ka kohtumisest naise välimusega vetevaimuga, kes istub tavaliselt veekogu kaldal ja kammib oma pikki juukseid. Naisvetevaime ei peetud siiski veestiihia valitsejateks. Naisvetevaimu nägemist peeti küll halvaks märgiks – näiteks arvati, et vetevaimu nägija naine sureb varsti.

Allikas: Komi mütoloogia. // folklore.ee/rl/pubte/ee/sator/sator15/

Detsember, 2022

Vaata lisaks: