Veeristsed (vee pühitsemine komidel)

Veeristsed (Kreščenn’e < vene; Va vežödan lun,'vee pühitsemise päev'), vee pühitsemine komidel. Õigeusu kirik koraldab vee pühitsemise riitusi kolmekuningapäeval 6. (19.) jaanuaril. Komidel on selle sündmusega seotud ka mitmeid kirikuväliseid uskumusi ja kombeid.

Veeristsete eelõhtul küpsetasid perenaised tainast loomade ja lindude kujukesi, mis olid pidulaual laste lemmikmaiustused. Usuti ka nende kujukeste maagilisse jõusse – neid asetati ikooniriiulile ning hiljem söödeti hea tervise tagamiseks kariloomadele. Viljasalvedesse pandud hobusekujukesed pidid kindlustama seemnete hea säilivuse ja idanevuse.

Veeristsete eelõhtul ja öösel arvati toimuvat kurjade vaimude jooming ning siis olid nad eriti ohtlikud. Kui veeristsete eelõhtul viibisid istjatel ka sandid, suleti kindlasti aken ahju kohal, sest sealtkaudu võis sisse pugeda kurat mistahes kujul. Teda suutis välja ajada vaid maja perenaine, kes pidi selleks selga panema oma laulatuskleidi, süütama ikooni ees küünlad ja palvetama. Kurjade vaimude eemalhoidmiseks tehti veeristsete laupäeval akna- ja uksepiitadele vaiguga ristid. Sellel päeval ei toodud pärast lõunat majja vett ega puid, ei käidud loomi söötmas, ei tehtud kärarikkaid töid.

Petšora ääres elavad õigeusu kiriku poolt tunnustamata vanausulised läksid veeristsete laupäeva südaööl jõe peale ja istusid süüdatud küünaldega ümber jääaugu, vaatasid täielikus vaikuses vette ja ootasid, millal see lainetama hakkab. Kui veepind väratas, kiirustasid kõik jääaugu juurde ja täitsid valmispandud nõud püha veega.

Veeristsete varahommikul oli tavaks ennustada kodakondsete tervist. Iga pereliikme jaoks külmutati lusikas vett. Kelle lusika sees oli jää lohkus, seda ootas ees haigus või isegi surm. Kühmuga jää tõotas head tervist, kahe kühmuga aga pere juurdekasvu (noormehele naisevõtmist, naisele lapse sündi).

Kõigis kirikukülades tehti enne veeristseid jõejäässe auk (jördan). Selle kõrvale asetati jääst ikonostaas, kuhu vee õnnistamisele tulnud inimesed panid oma ikoonid. Jääst valati ka ristid, vahel kuni seitse tükki. Hommikuse liturgia järel läksid kõik elanikud eesotsas preestriga ristid ja ikoonid käes jääaugu juurde vee õnnistamisele. Preester pidas palvuse ja õnnistas vett. Pärast seda muutus vesi pühaks ja tal oli eriline raviv ja kosutav jõud. Pärast vee õnnistamist hakkasid kohalolijad jääaugus nägu ja käsi pesema, mõned ka suplesid seal. Jõuluajal santideks käinute, eriti surnuteks riietunud inimeste jaoks oli suplemine kohustuslik. Suplesid ka need, kes olid andnud tõotuse haigusest paranemise või õnnetusest pääsemise puhul. Haigeid veeretati jääle voolanud vees – neil seljas olnud aluspesu võeti kodus ära ja uputati teisel päeval jääauku.

Mõned põhjakomid ujutasid jääaugus oma põtru koos rakendiga. Õnnistatud vett viidi kasetohust nõudes koju, sellega piserdati loomi ja seda anti juua haigetele lastele. Sageli säilitati selle vee varu terve aasta vältel. Püha vett kasutati ka püha leiva küpsetamisel. Seda rukkijahust tehtud leiba tarvitati koduloomade ravimiseks. Püha vett kasutati ka uute kaevude sisseõnnistamiseks jne.

Iz’va külades oli veeristsete päeval tavaks karjudes ja kisades hobustel või põdrarakenditel mööda tänavaid ringi kihutada. Arvati, et see ajab kurjad jõuluaegsed vetehaldjad (veža pul’ak) lõplikult vette tagasi.

Allikas: Komi mütoloogia. // folklore.ee/rl/pubte/ee/sator/sator15/

Detsember, 2022

Vaata lisaks: