Nuraagi veetemplid Sardiinias

Nuraagi veetemplid Sardiinias. Sardiinia on suuruse poolest teine saar Vahemeres. Saarel on vaid üks looduslik järv, jõgede veerohkus oleneb aga paduvihmadest. Magevee osatähtsus on ajalooliselt olnud saare elus äärmiselt suur, mis kajastub ka nuraagi tsivilisatsiooni ajal valitsenud veekultuses.

Nuraagi kultuur on saanud oma nimetuse tuhandete saarele ehitatud nuraagide järgi – need on ilma sideaineta ja paksude kiviseintega tornjad ehitised, mille otstarve pole selge, muid mis võivad olla sakraalehitused. Nuraagi kultuuri kestvuseks loetakse pronksiaega alates umbes 1800 eKr kuni umbes 200 pKr.

Sardiiniast on leitud üle 100 ehitise, mis on rajatud allika või kaevu kohale. Itaalia keeles on sellise ehituse nimeks pozzo sacro (kaevupühamu), sardu keeles puttu sacru. Kultuspaikadeks lubab neid ehitisi lugeda tõsiasi, et kaevudest ja kaevude lähedusest on leitud väga palju ohvriande (pronkskujukesi). Enamasti on nendel templitel eesruum, milles tõenäoliselt viidi läbi riitusi, ja sellest eesruumist laskub 5-15 astet (ühes templis 40) kaevu veepinnani või siis maaaluse ruumini, mille põrandas asub kaevušaht kuni 15 m (ühel juhul 22 m). Osa veetemplitest on ehitatud allikate juurde (50), teine osa kaevude kohale (60). Kaevude kohale rajatud ehitised olid enamasti keerukamad ja suursugusemad. Nuraagi kultuuri kohta pole säilinud kirjalikke materjale ja seetõttu on teadmata ka veekultuse üksikasjad. Ühe oletuse põhjal olid veetemplid pühendatud Sardo ehk Sardus Pateri nimelisele jumalale.

Pilt: Püha kaevu Funtana Coberta di Ballao hüpoteetiline rekonstruktsioon

Allikas: Wikipedia

Oktoober, 2022

Vaata lisaks: