Valgevaal (Delphinapterus leucas)

Valgevaal, ka beluhha (Delphinapterus leucas), suur mereimetaja vaalaliste (Cetacea) seltsi hammasvaalaliste alamseltsi  narvallaste (Monodontidae) sugukonnas, perekonna ainuliik. Inglise beluga whale, white whale, sea canary, melonhead; soome maitovalas, beluga; vene белуха, varasemalt ka белуга. Levinud Arktika ja Lähis-Arktika meredes. Valgevaala on arvatavalt kohatud ka Läänemeres, nt 1986. a Käsmu poolsaare ligidal.


Valgevaala levila

Pikkus kuni 6 m, kaal kuni 1,5 tonni; emased isastest väiksemad. Koon väheldane ja pea ümar, melonikujuline. Täiskasvanud isendite värvus on valge, millest tuleneb ka vene liiginimi beluhha. Mitu geograafilist rassi. Kohanenud eluks arktilises meres, jääväljade vahel. Nahk on kaitstud paksu epidermkoega (kuni 2 cm), pea peal paks „rasvapadi“, millega valgevaal saab laiali lükata või lõhkuda õhemat jääd.


 
Toitub kaladest, vähkloomadest ja molluskitest. Kalaparvede kannul siseneb suurtesse jõgedesse (Ob, Jenissei, Leena, Amuur jt) ning võib vahel ujuda piki jõge kuni 1000 km kaugusele suudmest. Karmidel talvedel ujub arktilistest meredest lõunapoolsemaisse ja on sattunud ka Läänemerre.

Elab parvedena, milledes võib olla mõnekümnest kuni mõne tuhande isendini. Sooritab regulaarselt hooajalisi rändeid. Emasloomad sünnitavad ühe, harva kaks järglast, kelle pikkus on 140-160 cm. Loomade värvus muutub vanusega väga oluliselt: kuni aastased isendid on sinised, kaheaastased hallid, kolmeaastased helesinised ja üksnes täiskasvanud on valged või kollakad. Suguküpsus saabub 2-3. eluaastal.



Nõukogude Liidus omas valgevaal suurt töönduslikku tähtsust, teda kütiti rasva, liha ja naha saamiseks Valges, Kara ja Ohhoota meredes. 1980.-90. aastail tema arvukus kahanes ja ta muutus haruldaseks.

EE, BSE, Wikipedia
Viimati: mai, 2019

Vaata lisaks:

Narval (Monodon monoceros)
Narvallased (Monodontidae)
Vaalalised (Cetacea)
Kalale.ee KIK