valgevaal (beluhha, beluuga)

valgevaal (Delphinapterus leucas), vene  b e l u h h a, ka  b e l u u g a, 

narvallaste (Monodontidae) sugukonda kuuluv suur mereimetaja, hammasvaalaline. Pikkus kuni 6 m, kaal kuni 1,5 tonni; koon väheldane ja pea ümar, melonikujuline. Täiskasvanud isendite värvus on valge, millest tuleneb ka venepärane liiginimi beluhha. Mitu geograafilist rassi. Kohanenud eluks arktilises meres, jääväljade vahel. Nahk on kaitstud paksu epidermkoega (kuni 2 cm), pea peal paks „rasvapadi“, millega v. saab laiali lükata või lõhkuda õhemat jääd. 

Toitub kaladest, vähkloomadest ja molluskitest. Kalaparvede kannul siseneb suurtesse jõgedesse (Ob, Jenissei, Leena, Amuur jt) ning võib vahel ujuda piki jõge kuni 1000 km kaugusele suudmest. Karmidel talvedel ujub arktilistest meredest lõunapoolsemaisse ja on sattunud ka Läänemerre. (Nt kohati 1986 Käsmu poolsaare ligidal).

Elab parvedena, milledes võib olla mõnekümnest kuni mõne tuhande isendini. Sooritab regulaarselt hooajalisi rändeid. Emasloomad sünnitavad ühe, harva kaks järglast, kelle pikkus on 140-160 cm. Loomade värvus muutub vanusega väga oluliselt: kuni aastased isendid on sinised, kaheaastased on hallid, kolmeaastased helesinised ning üksnes täiskasvanud on valged või kollakad. Suguküpsus saabub 2-3-ndal eluaastal.

Nõukogude Liidus omas V. suurt töönduslikku tähtsust, teda kütiti rasva, liha ja naha saamiseks Valges, Kara ja Ohhoota meredes. 1980.-90. aastail tema arvukus kahanes ja ta muutus haruldaseks.

EE, BSE, internet

Kalale.ee KIK