Tirtslased

Tirtslased (Acrididae)


Sugukond sihktiivaliste putukate seltsist ja alamseltsist tirtsulised (Caelifera), kuhu kuuluvad veel ka sirtslased (Tetrigidae).
Teistest tirtsulistest eristab tirtslasi ennekõike siristamisvõime ja tümpanaalelundite olemasolu. Laulu eesmärk on, nagu ka ritsikaliste (kes kuuluvad ka sihktiivaliste seltsi) puhul, emaste ligimeelitamine. Laulavad ainult isased loomad. Hääle tekitamiseks hõõrub enamik tirtse tagareite sisekülgi vastu kattetiibade jämenenud servasooni.

Tirtslased on taimetoidulised.
Tirtsude tundlad on lühemad kui ritsikatel ja need ei ulatu tagakeha tipuni. Tirtsude keha on saledam. Värvi järgi on tirtse kindlaks teha raske, sest kehavärvus on väga muutlik. Nad on tavaliselt rohelised, kollased või pruunid – selline värvus toimib varjevärvusena.
Tirtslaste kehapikkus on 1 kuni 10 sentimeetrit. Neil on tugevad hüppejalad ning hästiarenenud tiivad. Häirimise korral teevad loomad pika hüppe, mida tiibade abil veelgi pikendatakse, maandunult peidavad nad end taas ära. Niisugune on näiteks kõikjal Eestis tavaline niidu-rohutirts (Omocestus viridulus).

Teine võimalus on, et putukas püüab põgenedes häirijat ehmatada. Selline on näiteks mitmel pool Lõuna-ja Lääne-Eestis levinud käristaja (Psophus stridulus), kes on umbes kolme sentimeetri pikkune, üleni tumepruun (välja arvatud erepunased tagatiivad). Puhkeolekus pole tiibu näha ja putukas ei paista maapinnal üldse silma. Häirimise korral sööstab ta koha pealt üles ja lendab valju praginat tehes veidi eemale. Lennu ajal mõjuvad erepunased tagatiivad koos käristamisega vaenlasele (linnule) ilmselt ehmatavalt. 

Tuntuimaks ränduriks ja põldude nuhtluseks on rändtirts (Locusta migratoria), keda on paaril korral ka Eestist leitud.

Vt SihktiivalisedVaata artiklit: 1820
Vt Sihktiivalised Eestis (loend)Vaata artiklit: 1819
Vt Ritsikad ja tirtsud kalastamiselVaata artiklit: 1826
Vt Harilik rohutirtsVaata artiklit: 1828
Vt Niidu-rohutirtsVaata artiklit: 1829

Allikad:
http://et.wikipedia.org/wiki/Tirtslased 
Kalale.ee KIK