Sinialliku järv (Siniallika järv, Loodi järv)

Pindala: 6,2ha
Kaldajoone pikkus: 1618m
Veevahetuse skaala: keskmine (> 2 kuni 4)

Kaardi andmed GPS-i tarvis:
Lat: 58.3063889
Long: 25.5547222

Kuidas sõitaKaart - kuidas sõita

Sinialliku järv, ka Siniallika järv, Loodi järv

Viljandi maakonnas, Paistu vallas, Ramsi asula lähedal asuv looduslik järv.
 
Sinialliku järv asub Loodi - Sinialliku ürgorus Sinialliku oja paremal kaldal. Oja ja järve eraldab vallseljak. Järve areng algas peale ürgoru vabanemist jääsulamisvete alt. Tänapäeval on järv tugevasti soostunud ja mudane. Järve loodenurgas on supluskoht.
Sinialliku järve pindala on 5,6 ha, suurim sügavus 10,7 m, keskmine sügavus 5,8 m. Järv toitub arvukatest põhjaallikatest ja edelakaldal asuvast Väikesest Siniallikast. Viimasest lõuna poole jääb Suur Siniallikas, mis voolab küll samanimelisse ojasse, kuid viib vee järvest mööda jõgedevõrku. Väljavool on järve loodeotsast väikese ojana, mis suubub Sinialliku ojja, see aga omakorda Raudna jõkke. 
Järve vesi on aluselise reaktsiooniga, rikas mineraalainetest, vaene orgaanilistest ühenditest, külm, sinakas ja läbipaistev. Kuulub kalgiveeliste rohketoiteliste järvede hulka.
Maastikulise tähtsuse ja ilu tõttu võeti järv 1970.-ndatel aastatel üksikobjektina koos Siniallika ja linnamäega looduskaitse alla. Alates 1992. a. kuulub Loodi Looduspargi koosseisu. /http://loodus.keskkonnainfo.ee/webeelis/infoleht.aspx?obj=yrg&id=788965041/

kullese - väike haugi poiss... 
Haug Sinialliku järvest. Foto: Juku Kullu

Viljandi maakonnas, Viljandist 4 km edela pool asuv loode-kagu suunas piklik järv, tuntud ka Siniallika järve nime all. Muiste on järv nähtavasti kandnud Ohejärve ja Karujärve nime. /---/
Sinialliku järve ümbritseb kagust Loodi männik, mis kasvab ka järve kaguotsa lähedal asuval Sinialliku mäel. Loodeotsast lääne pool, siinse vallseljaku kõige järsemate veerudega osal, on muistne Sinialliku linnamägi. Mujal on kaldad laugemad, kaetud niitude, võsa, kaugemal ka põldudega. Järvest läänes olnud vallseljaku osa on raudtee ehituseks ära veetud. Järve perv on soostunud, enamasti kaetud õõtsikuga. Ainult järve loodenurga lähedal raudtee ääres on kõvamat, suplemiskohaks sobivat kallast. Põhja katab must jütja tüüpi muda.

Läbivool pole kuigi tugev. Peamiselt saab järv vett arvukatest põhjaallikatest, samuti edelakalda juures olevast nn. Väikesest Siniallikast. Viimasest veidi lõuna pool olev Suur Siniallikas voolab Sinialliku (Mäda-) ojasse, mis möödub järvest lääne pool. Väljavool on järve loodeotsa lähedalt väikese ojana, mis voolab läände Sinialliku ojasse, see omakorda Raudna jõkke. 19. sajandil voolas Sinialliku oja selleks rajatud süvendi kaudu järve, sest tegelik ojasäng oli tammiga tõkestatud. Nii hoiti järve veetase praegusest hoopis kõrgem ning loodeotsa juurest väljavoolav vesi pani käima linnamäe lähedale ehitatud väikese vesiveski. Praegu voolab Sinialliku oja jälle looduslikus sängis, kusjuures mainitud süvendi kaudu voolab järve Väike Siniallikas. Viimasest lõunas on sinaka veega Suur Siniallikas. Allika vee sinakas toon ei ole tingitud põhjas oleva lubjarikka sette ja taimestiku (peamiselt mändvetikate) värvusest, nagu ekslikult arvatakse, vaid sinine värvus on iseloomulik täiesti puhtale veele. Ilusa ilmaga intensiivistab vee sinist värvust veelgi pilvitu sinine taeva.

Järv ei ole pooltki nii selge veega nagu Suur Siniallikas. Vesi on hoopis rohekaskollane ja läbipaistvus oli 1966. a. ainult 2 m. Nähtavasti on vesi tugevasti kihistunud.

Taimestikku oli 1966. a. vähevõitu, liike keskmiselt (16). Planktonit on järves keskmisel hulgal.

Kalastik on suhteliselt liigirikas. Leidub ahvenat, särge, haugi, latikat, viidikat, linaskit, lutsu ja angerjat. Leiduvat isegi koha. A. Järvekülje andmeil on Sinialliku järvest saadud väga suuri jõevähke; nüüd on vähid kadunud.

Sinialliku järve loodeotsast veidi lääne poole jääv Kalevipoja sängi tüüpi linnamägi on olnud lühikest aega kasutusel 12.-13. sajandil, olles ühevanune Lõhavere ja Naanu linnusega. Väheste ehitusjäänuste järgi otsustades on linnus põlenud.

Suur Siniallikas on muistne ohvriallikas, mille kohta on rohkesti muistendeid. Räägitakse end allikasse uoutanud orjapiigast, põhja vajunud rahapajast, rahapaja kättesaamise võimalustest, allika tervekstegevast toimest jne.
/Aare Mäemets. Eesti NSV järved ja nende kaitse. Tln., 1977/

Särg, ahven, haug, viidikas, harvemini angerjas, linask, luts, koha. /Õngitsemine. Tln., 2003/

Allikad:
Aare Mäemets. Eesti NSV järved ja nende kaitse. Tln., 1977
http://loodus.keskkonnainfo.ee
Kalale.ee KIK