Saadjärv (Saadrejärv)

Pindala: 724,5ha
Kaldajoone pikkus: 19362m
Keskmine sügavus: 8.00m
Maksimaalne sügavus: 9.99m
Veevahetuse skaala: väga nõrk (< 0,5)

Kaardi andmed GPS-i tarvis:
Lat: 58.5408333
Long: 26.6494444

Kuidas sõitaKaart - kuidas sõita

Saadjärv, ka Saadrejärv

Jõgeva ja Tartu maakondade piiril, Vooremaal, Tartust 15 km põhja pool, Tabivere ja Tartu valdades asuv looduslik järv. Avalik veekogu.
Järve äärde jäävad Tabivere alevik, Valgma küla, Voldi küla, Saadjärve küla, Kukulinna küla ja Äksi küla.

Järv kuulub samaaegselt Eesti 10 suurima ja ka 10 sügavama järve hulka. Järve suurimaks sügavuseks on Eesti Entsüklopeedia põhjal 25 m.
Muud arvandmed: pindala Eesti Entsüklopeedia põhjal 708 ha (KKR põhjal 723,3 ha), kaldajoon 19 362 m, pikkus 6 km, laius 1,84 km; veemaht 56,6 mln m3.

Keskpunkti koordinaadid:
  Ristkoordinaat  Kraad, minut, sekund 
6492040  58°32'27" N 
654254  26°38'58" E 

Ida-Eesti vesikond, Peipsi alamvesikond
KKR kood: VEE206530

Saadjärv koosneb kagupoolsest Suurjärvest ja loodepoolsest kitsamast ning madalamast Tabivere ehk Voldi järvest.
Kaldariba on Suurjärves valdavalt liivane, kruusane ja klibune, Tabivere järves mudane või turbane.
Veel 1960. aastail oli Saadjärves Andi saar, mille nüüdseks on lained laiali kandnud.
Väljavool Mudajõe kaudu Amme jõkke, sealt Emajõkke. Järve suubuvad Kabelisoo peakraav ja Kukulinna peakraav.

Saadjärv. Õlimaal: Toomas Kaskman, 2004, 810x640 

Üks omapärasemaid ja huvitavamaid Eesti järvi, suurim järv Vooremaal. Saadjärv asub Jõgeva ja Tartu maakonna piirimail, Tartust 16 km põhja pool. Ü. Hermanni andmeil asetseb Saadjärv meretasemest 53,4 m kõrgemal. Järv on 6 km pikk ja kuni 1,8 km lai, tema pindala on 707,6 ha. Suurim sügavus järve edelaosas kalmistu kohal on 25 m, keskmine sügavus 8 m. varem on Saadjärv olnud suurem ja ta veetase kõrgem.

Järve ümbritseb kirdest Saadjärve voor, edelast Sootaga voor. Ka loode ja kagu pool ulatuvad järve lähedusse voorjad kõrgendikud. Järve ümbruses on Saadjärve ja Kukulinna asundus, Tabivere, Valgma ja Äksi küla ning mitu vähemat asulat. Järv on loode-kagu suunas piklik ja koosneb kahest osast - kagupoolsest, suuremast ja sügavamast Suurjärvest ning loodepoolsest, kitsamast ja madalamast Tabivere ehk Voldi järvest. Suurjärve kaldajoon on vähe liigestatud, ainult järve kaguosas esineb Kukulinna poolsaar. Tabivere järve kaldajoon on üsna sopiline; seal on kolm poolsaart ja mitu lahte. Tabivere järve kaguosas asub pisike lainetest puretud Andi saar, millel praegu kasvab vaid mõni puu, kuid mis varem olevat olnud suurem. Siin asunud Voldi mõisa järvevaht ja siit saadud kuhi heinu. Suurjärve kaldad on enamasti kõvad, liivased või kruusased, Tabivere järvel valdavalt madalad, mudased ja õõtsikulised. Järve ümbrus on põdude all, ainult vahetult järve ääres on soostunud niidud ja võsa. Suurjärve kaldavöötmes on põhi liivane, kruusane, savikas või klibune, Tabivere järves on põhi mudane. Ka Suurjärve sügavam osa (üle 5-6 m sügav) on mudane - kaetud musta jütjaga. Järvest on saadud musta tamme tüvesid. Kuni 40 m kauguseni kaldast süveneb vesi Suurjärves aeglaselt, sealt edasi järsult. Sügava koha lähedal on madalik, nn. Mudamägi, kus on umbes 1 m vett.

Saadjärv on väikese valgalaga ja nõrga läbivooluga. Põhilised sissevoolud on kraavid, Suurjärve ääres esineb kaldaallikaid. On ka palju põhjaallikaid, eriti Põltsamaa küla kohal. Väljavooluks on Mudajõgi, mis suubub Laeva jõe kaudu Suur-Emajõkke. Erinevalt teistest järvedest on Saadjärv kõige veerikkam maikuus, mitte aprillis, kusjuures veetaseme muutused on võrdlemisi väikesed. Seda seletab asjaolu, et järv toitub peamiselt allikatest.

Saadjärve vesi on enamasti rohekaskollane kuni kollakasroheline, harva heleroheline. Vee läbipaistvus on kogu aasta keskmine kuni väga suur (2,0-6,2 m). Vesi on harilikult selgelt kihistunud. Suvel on järve süvakihtides vähe hapnikku ning ka talvel ei ole asi parem.

Taimestik oli 1951. ja 1972. a. keskmise rohkusega, koosnes aga paljudest liikidest (27). Vähesel hulgal on Saadjärves säilinud meie järvedes haruldane subarktiline relikt niitjas penikeel. Fütoplankton on liigirikas (271 taksonit) ja hulgalt keskmine, kusjuures sisaldab haruldasi ränivetikaid. Zooplankton on samuti rohke ja liigirikas (75 liiki), selleski leidub haruldusi. Põhjaloomastiku hulk on Saadjärves võrdlemisi muutlik; siingi esinevad haruldused.

Saadjärv on varem olnud väga kalarikas. Kalaliikide arv on praegugi üsna suur. Ohtramad on särg, ahven, rääbis, latikas, haug, leidub kiiska, viidikat, linaskit, mudamaimu, angerjat, hinku, lutsu, kokre, vingerjat, võldast, luukatitsat. Kukulinna kohalt on püütud 5-6 kg raskusi latikaid. Saadjärve rääbis, mis on siin tõenäoliselt elanud aastatuhandeid, on suurim Eestis. Kuni 1949. aastani olnud Saadjärv väga vähirikas, siis hävis vähistik katku tõttu.

Haudelindudena esinevad Saadjärvel tuttpütt, sinikael- ja piilpart, kõrkja-roolind, rootsiitsitaja, vihitaja ja kalakajakas. Toitekülalisteks on jõgitiir ja järvekaur, rändel on siin peatunud luik, hani, piil-, viu- ja soopart jpt.

Saadjärv on Eesti kultuuriloos üsna suure tähtsusega. Äksis on elanud ja töötanud kirjamehed A. W. Hupel ja O. W. masing. 1890. a. on Äksis asutatud Eesti vanim kalahaudemaja. Juba 1907. a. rajas N. Samsonov järvele bioloogiajaama, mis oli Eestis esimene. Alates 1926. a. toimusid Saadjärvel prof. H. Riikoja juhtimisel limnoloogilised uurimistööd, milleks kasutati ka Eesti veekogude Uurimise Komisjoni paati "Keratella". Ka pärast II maailmasõda on see liigirikka elustikuga järv püsinud pidevalt eesti limnoloogide vaateväljas.

Saadjärv on populaarne ka rahvaluules. Siin on 5 Kalevipoja lingukivi (neist võib näha kolme); järv ulatunud vägilasele vaid pastlapaelteni. On jutte Saadjärve rändamisest, kiriku vajumisest järve põhja (kiriku asemeks olevat Mudamägi), järves olevast rahapajast jne.
/Aare Mäemets. Eesti NSV järved ja nende kaitse. Tln., 1977/

Särg, ahven, haug, latikas, linask, angerjas, rääbis, koha, nurg, harvemini säinas. /Õngitsemine. Tln., 2003/

Pikem artikkel Saadjärvest:
Ingmar Ott, Aimar Rakko. Kuidas elab Saadjärv? Eesti loodus, 2008/7 
http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/artikkel2445_2438.html

Allikad:  
Eesti Entsüklopeedia, 8. kd, 1995., 
Tln Aare Mäemets. Eesti NSV järved ja nende kaitse. Tln., 1977
http://register.keskkonnainfo.ee
http://loodus.keskkonnainfo.ee 
Kalale.ee KIK