Räätsma järv (Räästma järv, Rääsma järv) [Kurtna järvestik]
Räätsma järv, ka Räästma järv, Rääsma järv
Pindala 15,8 ha, kaldajoon 2896 m, pikkus 1230 m, laius 260 m, keskmine sügavus 3,9 m, suurim sügavus 10,8 m. Veevahetus 0,5 korda aastas.
Keskpunkti koordinaadid:
| Ristkoordinaat | Kraad, minut, sekund | |
| X | 6572048 | 59°14'18" N |
| Y | 702867 | 27°33'21" E |
Ida-Eesti vesikond - Viru alamvesikond
Potrijärvest 0,5 km kirde pool, mõhnastiku idaserval asub põhjakirde-lõunaedela suunas piklik Räätsma järv, üks omapärasemaid Eesti järvi. Ta pikkus on üle 1 km, pindala 17,5 ha, suurim sügavus 10,8 m (keskmine sügavus 3,9 m). Vastu vallseljakut olev läänekallas on kõrge ja järsk, mujal on kaldad madalamad, kagus liivased või rohtunud, kirdes ja edelas turbased. Peaaegu kõikjal piirab järve mets. Järv süveneb järsult, olles kõige sügavam keskosas, kuid ka põhjaosas on sügav koht. Kaldavööde on enamasti liivane, täis vette varisenud puid ja kände, sügavamal katab põhja süsimust muda.
Räätsma järv on lähtejärv, väga nõrga läbivooluga. Väljavool toimub kraavi kaudu Ahvenjärve ja sealt edasi Konsu järve. Vesi on hele- kuni kollakasroheline, väga läbipaistev (suvel 3,7-6,2 m; talvel ja kevadel 3,5-4,2 m) ning väga teravalt kihistunud. Süvaveekihid on hapnikuvaesed. Põhjavees leidub Eesti olude kohta väga palju rauda, mida toovad siia ilmselt allikaveed.
Taimestik katab 3/4 järvest, seega väga rikkalik. Taimi leidus kuni 6 m sügavuseni, liike keskmiselt (20). Üle terve järve kasvas 1968. a. laiguti valget vesiroosi, vähemal määral kaelus-penikeelt ja kollast vesikuppu. Kaldaveetaimestik oli lünklik, seda esindasid hundinui ja konnaosi. 1954. a. leidis H. Tuvikene siit üliharuldast reliktset taime – mõõkrohtu, 1968. a. aga ei õnnestunud seda näha.
Järv on planktonivaene. Zooplanktonisse kuulub küllaltki haruldasi organisme – tiibsõudik, hiidlondik, järve-jämekoodik. Ka vetikaflooras leidub üks haruldane ränivetikas - Cymbella thumensis. Põhjaloomastik ei ole rikas.
Kalastik on võrdlemisi liigirikas; leidub särge, haugi, roosärge, ahvenat, linaskit, kiiska, kokre ja lutsu. Järv sobib elupaigaks vähile, kuid vee alanemine on jätnud vähiurud kuivale.
Linnuvaene järv, kus pesitseb vihitaja ning sinikael- ja piilpart. /Aare Mäemets. Eesti NSV järved ja nende kaitse. Tln., 1977/