Pärimus: Peipsi järv

Kuis sai Peipsi järv

Innevanast oll elänü Vennemaal Oudova takah suur ja väega kuulsa nõid nimega Peipse. Kogo mi maa peläs ja oll suurõh hirmuh tuu nõia peräst, kes käve mi maalõ riisma, vei miihe, naise ja tütreka orjas ja tüülistes. Tal oll suur mõisa ja maa-ala, esi tüüd tettä muidogi ta es viisi. Kõik tüülise ta rüüvse ja riise mi maalt ja pand na umma mõisahe orjama. Süvvä andse ta näile väega kehväste ja puhkust vaivalt paar tunne ööpäävä pääle. Muud palka ta pääle piitsa neile ei annud ja vasta nakata ka keski suurõlõ nõiale ei julgonu.
Ütskõrd riisse vana Venne nõid mi kuninga ilosa tütre ärä. Vana kuningas sai väega kurvas ja oll väega suurõh murrõh uma tütre peräst, ta ei tiidnü üttegi abinõud kah, kuis umma tütärd är pästa hirmsa nõia käest, eski sõaväega ei julgonu ta nõia vasta sõdima minnä, ta tiidse, et sõavägi üldse nõia ligige ei päse ja nõia sõavägi ta sõaväe viimse mehene är olõs hukanu.
Kuningatütre vargusõst sai kuulda ka tõõsõ kuninga poig, tuu võtse nõus kuningatütärd pästma minnä. Aga kuis sa pästad? Kuningapoig mõtõl hulga aigo ja plaanit. Es tulõ üttegi hääd nõvvo ei plaane, kuis neiot nõia käest är saasse pästä. Viimäte võtt kuningapoig nõus targa käest minnä nõvvo küsümä. Tark ütel: "Kuningatütre pästmine om küll rassõ, kui julgõ miis olõd, sis saat ka hakkama." Tark andse kuningapojale kolm asja ja ütel: "Kui nõid tulõ teid takistama, sis viska inne seo liivaterä maaha, peräst seo puuoss ja kõgõ viimäte seo viitsilk." Tark juhat ka kuningapojalõ tii Venne nõia mano, kost sinnä mindäs ja kuis nõia mano saat.
Kuningapoig võtt targa anto asja, pand ilosahe paika ja läts Venne nõida otsma. Reisis. Kullo kuningapojal mito päivä aigo, inne kui ütel neläpäävä õdagol nõia asopaiga üles löüdse. Kuningapoja õnnõs es olõ vanna nõida hinnäst kotoh, ta oll luvvahänna säläh tõsõ nõia poolõ pito lännü. Kotoh oll varastõt kuningatütär ütsindä.
Nuurmiis selet neiolõ kavatsusõ ja plaani ärä, võtiva nõia tallist kats kõgõ parembat hobõst, istõva, tõnõ tõsõ hobõsõ sälgä ja naksiva nõia elopaagäst tulitsõ kiirusõga pakõma.
Öö jõudse kätte ja üüse oll ka väega hää paata, ja nõid esi oll pidol, kuna tuu viil kodo jõud ja vargust märkas, niikavva omma nimä joba kaugõh nõia elamust. Päävätõusu aigo näivä pakõja joba nõida neile takah kihotavat suurõ musta kikka säläh ja ilmatu suur nui käeh. Nõid irvit joba hambid ja keerot nuia, et nüüd olot ti mõlõmba mul peoh. Kuningapoig nägi, et vanast nõiast nüüd küll muidu inämb ei päse, kui visas targa antu liivaterä maaha. Silmapilk kerkü määrõtä suur mägi nõia ja pakõjide vahele. Kikas es jõvva üle suurõ ja korgõ mäe linnata ja nõid jäi maaha, pakõja kihoteva tulitsõ kiirusõga iks edesi. Umbõs paari tunni peräst kuuliva pakõja määrätü suurt vuhinat. Kaiva tagase ja näivä nõida jälke neil järeh. Siis võtt kuningapoig puuossa ja visas maaha. Silmäpilk kasve puuossast nõia ja pakõjide vahele suur ja paks mõts, kost nõid uma kikkaga nii kergehe jälke läbi es päse.
Lõuna paiko kuulva pakõja jälke hindä sälätakah suurt mühinät ja kohinat. Kavvõst paistus jälke nõid uma kikkaga neid takah ajavat. Pakõjil om viil kolmas ja viimäne abinõu, aga sedä ei taha na viil tarvitusõlõ võtta. Na kihõtasõ hobõsit viil viimätsest nii pallõ, kui na viil võtva. Hobõsõ travõldasõ küll kõvastõ, aga nõid kikkaga kihotas viil kõvõmbidi, nii et vahemaad inämb suurt midä ei olõki. Nõid hõiskas ja hurjutas joba jälke rõõmuga, et "nüüd ti, varganäo, mu käest inämb ei päse."
Kuningapoig nägi, et muu abinõu inämb ei avita ja võtt viimätse abinõu - viitsilga - ja visas tuu maaha. Ütekõrraga tõsse maailmatu suur kohhin ja mühhin ja maahavisatu viitsilk nakas kiimä ja lagonõma. Ega silmäpilguga kasve viiväli sada süld iks suurõmbas, nii et nõid kõgõ kikkaga jäi kainõtava vii sisse. Viimäte lätsivä viilainõ nii suurõs, et kisivä nõia uma kikkaga vii ala. Küll rabõl nõid ja pess kikas siivaga, aga midäge es avita, midä rohkõmb na rabõliva, toda suurõmbas läts lainetus ja toda rohkõmb kisk vesi neid põhja, kost na imämb vällä es päseki.
Kuningapoja maahavisatost viitsilgast tekkünü järv jäi pakkõjite sälätaadõ kõgõ nõia ja kikkaga ja kuningapoig vei kuningatütre õnnõlikult uma leinäjä esä mano tagase, kes neid ütlemätä suurõ rõõmuga vasta võtt. Selle vahvusõ ja pästmise palgas and kuningas uma tütre pästjäle naases.
Nõia Peipsi perrä nakas rahvas kuningapoja mahavisatost viitsilgast saanu järve Peipsi järves kutsma ja kutsva tedä täämbäseni. Elävält vette matõtu nõid eläs täämbatseni Peipsi järveh edesi. Et järve põhjah kala neid ilmast ilma käüvõ tsuskma ja näpistama ja na ummi liikmit liigutasõ, et vaivajit kallo hindäst kaugõmba aija, sis nõia ja ta kikka liigutusist vesi järveh täämbätseni päiväni lainetas ja mülläs. Kui vesi Peipsi pääl väega lainetas ja kohises, sis rahvas ütlese, et Venne nõid uma kikkaga tükküse järvest vällä. 
Jaan Ortus, sünd. 1857. Veriora vald.
ERA II 150, 418/23 (2) < Räpina khk., Veriora v. - Daniel Lepson < Jaan Ortus, s. 1857 (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe, parandas Mare Kalda

Allikas:
http://www.folklore.ee/lepp/rapina/?sel_id=2
Kalale.ee KIK