Pärimus: Lutsu järv

Vanaisa loomadele käske jagades kannud alati valitsuskeppi kaasas. See olnud (arvamata) väga suur. Kepi kuju olnud peaaegu mõõga sarnane, kuid väga krobelik ja naelu ning oksi otsast otsani täis.
Kord laupäeva hommikul läinud ta jälle loomadele käske andma, et nad kaevaksid siia metsade keskele järve.
Nädala tööst olnud ta aga väsinud ja nii siis juhtunudki, et Vanaisal kukkunud see hiiglaslik kepp, mille ülemine ots lõhkunud pilvi, käest ja just sinna kohta kukkus ülemine ots, kuhu kavatseti järve kaevata. Metsad ja mäed kõikusid sellest põrutusest ja isegi põrgu kaljused seinad kõikusid, nii et Vanatühi maa peale ruttas vaatama, mis seal juhtunud on. Näinud aga Vanaisa keppi oma katuse kohal, päästis ta kõik põrgujõud lahti, et vajutada Vanaisa keppi põrgusse ja seda igavesti sinna jätta. Vanaisa, märganud aga põrguliste paha nõu, pannud põrgulised põrgusse vangi ja jättis nad sinna igavesti. (Sellepärast ei olnudki Lutsu külas tonte.) Valitsuskeppi üles tõstes nägi Vanaisa mustavat sügavikku. Nii tekkiski Lutsu järv ja selle ümber ilus org. Mõne aasta eest on aga ta hävinud, kadunud. Ainult niit oja ja palju põhjatuid allikaid tähistavad seda kohta.
ERA II 244, 634/6 (2) < Põlva khk., Peri v., Lutsu k., Metsa t. - Elli Puura, Partsi algkooli õpilane < Jaan Laur, 79 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris Anne Kaaber, redigeeris Mare Kalda

Allikas:
http://www.folklore.ee/lepp/polva/?sel_id=2