Pärimus: Konnjärv

Konnjärv

Viljandi maakonas Aitsaare valas on metsate sees Konnjärv. Selle kohta räägib rahvasuu mnda imelikud lugusi. Korra asunud Konnjärve Vanapagan elama. Sealt käinud tema välja tee peale inimese eksitama. Ka kala püük ei nestanud enam järve peal nnda hästi kui enemalt. Kui taeva taat müristanud, siis pgenenud Vanapagan alla järve phja.

Korra teinud Vanapagan järve peal enast suureks tulispeaks ja purustanud kik järve kalal olevad kalameeste vrgud puruks. Kalameeste viha jäänud nüid ige suureks Vanapagana peale, kes neid kiusas. Nüid mintud targa juure nu küsima, mis Vanapaganaga tuleb teha, et temast lahti saada.
Tark petanud: “Kui taevataat müristab ja Vanapagan alla järve phja läheb, siis vtku teist kige vanem mees suur pikk köis ja piiragu ümber järve ringe. Küll siis Vanapagan küsima tuleb, mis sa teha tahad. Siis pead aga vastama: “Ma tahan seda järve köiega kokku tmata.””
Kalamehed teinud ka nüid nii pikka köit, mis ümber järve ringi ulatanud ja ootanud nüüd suure pnevusega seda päeva, milal taevataat müristama hakkab. Ühel palaval päeval kerginud ka müristamise pilved ülesse ja taevataat müristanud ige tubliste. Nüid läinud ka kige vanem kalameestest järve kaldale ja tmanud siis köie ringi järve äärt mööda. Ja hakkanud siis köit ümber järve kokku tmbama. Kohe olnud järves vee liikumist tunda ja Vanapagan ilmunud järves vee piinale ja hakkanud mehelt järele pärima, mis sa nüid teed?
Mees vasta: “Ma tahan seda järve pealt kokku tmata.”
Vanapagan paluma: “Kull pai peremees, ära tmba veel järve kokku, las’ mul veel paar päevagi siin elada, siis lähen ma siit isegi ära.”
Mees vasta: “Ei, ma ei vi, ma pean järve veel täna kokku tmbama.” Vanapagan palunud ikka edasi, kui kallamees poole aga palvest hoolinud vaid tmanud ikka köit järve ümber leegemale. Seepeale katunud Vanapagan jälle vee alla. Tüki aja perast liikunud jälle järves vesi ja Vanapagan ilmunud jälle järve pinnale, seljas olnud mrra täis blad, puistanud selle siis järve kaldale kalamehe ette, üteldes: “Noh nüid ei prugi teil enam siia selel aastal kalu püidma tulla.”
Kallamees olnud ka Vanapagana kaubaga väga rahul. Nnda saanud kalamehed rikkaks ja ostnud omale Aisaare ja Alavalda suured talukohad. Kui järve eest saanud nad iga aasta Vanapagana käest mrra täie hbetad.

Jaani- ja jakobipäeva htudel olnud järve peal sinist tulukest näha. Läinud keegi seda tult vaatama, siis eksinud ta minnes järve ääres olevade metsa ära. Kust ta enne poole ära päsenud kui tisel päeval hommiku. Julgenud keegi suvel siina järve suplema minna, siis teinud Vanapagan suurt tulispead ja panud järves vee kangesti lainetama, nnda et suplejaid ära tahnud uputada. Ka jäänud peale suplemise raskesti haigeks, nnda et mitmed ära surenud.

Seitsme aasta perast aga tulnud enistel kalameestel Vanapaganaga uuesti riid. Vanapagan poole aga enam mrra täit hbetad anud vaid toonud ainult oma kabu täie hbetad. Kallamehed poole aga seega rahul olnud, vaid käskinud Vanapaganad järvest ära minna, ähvardates: “Kui mitte ära ei lähe, siis tmbame järve pealt kokku.”
Seepeale tusnud järve peal suur tulipea, nnda et kik järv liikunud. Mille peale kalamehed hbe ja kulla klinad kuulnud.
Sestsaatik poole Vanapagan enam Konnjärves elanud.
E 45138/43 (226) < Ruge khk. - Oskar Leegen (1905) Sisestas Salle Kajak 2004

Allikas:
http://www.folklore.ee/lepp/rouge/?sel_id=2
Kalale.ee KIK