Pakrirootslaste elust

Pakrirootslaste elust Saarte rannikumeri on enamasti madal ja kivine või piiratud kaldapangaga. Ainus suurematele laevadele sobiv sadamakoht asub Väike-Pakri Väikeküla all. Traditsiooniliselt kasutati randumiseks lautreid. Suuri purjekaid pole Pakri saartel kunagi ehitatud, küll aga on mehed olnud osavad paadiehitajad. Vanimaks paaditüübiks oli ruup, lameda põhjaga lootsik, mida 20. sajandil enam ei valmistatud. Kalapüügiks ja sõiduks kasutati nii 2–3 aerupaariga sõudepaate kui väikesi purjekaid. Purjeid töödeldi haavakoorega, mis andis riidele punakaspruuni värvi. Mootorpaate hakati ehitama 1920. aastate keskel. Kala oli saartel rohkem kui leivakõrvane. Näiteks keskajal maksti Padise munkadele, kes ei tohtinud liha süüa, oluline osa maksudest kalas. Vilets kalasaak tõi puuduse majja, parem kalaõnn aga oli pea ainus rahalise sissetuleku allikas. 1920.–30. aastail toimunud moderniseerumine sai suuresti võimalikuks tänu Paldiskis ülesostjaile maha müüdud rohkele kalasaagile. Enim püüti kilu ja räime, suvisel ajal ka haugi, ahvenat, siiga, lesta ja angerjat. Omapärane oli suvel madalasse vette ”mängima” tulnud säina püük (ringfisk), mida külarahvas ühiselt ette võttis. Allikas: ERM
Kalale.ee KIK