õisu järv

Õisu järv

Viljandimaal, Halliste vallas, Ereste, Kaarli ja Mõõnaste külade lähedal asuv looduslik järv. Avalik veekogu

Järve läbib Kõpu jõgi. Järve suubuvad Raadi oja ja Vidva oja

Pindala 193,7 ha, keskmine sügavus 2,8 m, suurim sügavus 4,3 m, pikkus 2250 m, laius 1220 m, kaldajoone pikkus 6985 m

Valgala pindala 199 km2, veevahetus 10 korda aastas

Keskpunkti koordinaadid:

  Ristkoordinaat  Kraad, minut, sekund 
6452732  58°12'22" N 
589378  25°31'13" E 

Lääne-Eesti vesikond - Pärnu alamvesikond

Keskmise karedusega kihistumata järv, kalgiveeline, rohketoiteline

Registri kood VEE2089700

Õisu järv. Foto: mulgikultuur.ee

Loode-kagu suunas piklik järv Viljandi maakonnas, Õisu asundusest vähem kui 1 km lääne pool, Sakala kõrgustikku liigestavas madalas loode-kagusuunalises Rimmu ürgorus. Järve absoluutne kõrgus on 45,5 m, pindala 193,4 ha, sügavus 4,3 m (keskmine sügavus 2,8 m). Kõige sügavam on järv keskosast pisut põhjakirde pool.

Järve ümbritsevad soised niidud, kaugemal ka metsad, loode pool väheses ulatuses raba. Ürgoru veerge katab punakaspruun savikas moreen, millel kujunenud viljakad kamarleetmuldadega alad on põllustatud. Järve kaldad on madalad, turbased, lõuna pool ääristatud õõtsikuga. Põhja katab enam kui 2 m paksune mudakiht, ainult kirdes leidub kõva liivast põhja.

Järv on tugeva läbivooluga. Siia toovad vett Vidva (Õisu) jõgi, Saviaru (Piiri) jõgi, Eresti (Kaarli) oja ning hulk kraave. Loodenurgast lähtuv Rimmi (Kõpu) jõgi suubub Raudna jõkke. Järve vesi on pruunikasrohelise värvusega, keskmise läbipaistvusega (2,3-2,5 m), hästi segunev ja soojenev. Tänu tugevale läbivoolule on järv läbi aasta hapnikurikas.

Taimestik koosnes 1952. a. 15 liigist ja kattis veerandi järvest. Järvest on leitud haruldast subarktilist relikti - niitjat penikeelt. Kaldavöötme põhjas kasvab suurel hulgal väga haruldast reliktset koloniaalset rohevetikat - järvepalli. Fütoplanktonit on rohkesti. Ka zooplanktonit on palju, põhjaloomastikku aga vähe. Viimasesse kuulus 1952. a. haruldane relikt-kirpvähk ehk neljaogane pallaasea, mille praegune esinemine järves on küsitav.

Õisu on ümbruskonna parim kalajärv. Kalastikus on esikohal latikas, järgnevad särg, koha, haug; leidub viidikat ja angerjat, arvatavasti ka roosärge, linaskit, nurgu ja lutsu. Varem on olnud Õisu järv vähirikas, 1952. a. oli vähki eriti rohkesti sissevoolavas Vidva ojas. Vähikatk ja piimatööstuse heitveed on siinse vähistiku hävitanud.

1861. a. pesitses järvel Eestis üliharuldane punakael-pütt. Praegu on tavaliseks haudelinnuks tuttpütt; esinevad sinikaelpart ja tuttvart, kõrkja-roolind, tsiitsitaja, rästas-roolind. Toitekülalisena võib näha hallhaigrut.

Õisu järv etendab meie folklooris võrdlemisi tähtsat osa. On muistendeid Õisu järve rändamisest, mõisa vajumisest järve põhja, Vanapagana silla ehitamisest üle järve jne. /Aare Mäemets. Eesti NSV järved ja nende kaitse. Tln., 1977/

Õisu järve tekkemuistend

Muiste ei ole Õisus järve olnud, vaid alles hiljem Tallinnamaalt Oisu mõisast toodud.
Ühel päeval tuli põhja poolt suur must pilv kui kott, mis kõik Oisu järve vee enda sisse võttis. Pilve ees jooksnud suur must härg vihaselt möirates ja pilve sees üleval lendas üks vanamees, kes ühtelugu suure tuhinaga hüüdis: "Järi Õissu! Järi Kariste!"
Kui härg sinna kohta saanud, kus praegu Loodi kõrts seisab, viskas ta vihaselt oma sarve maa sisse ja kaapis korra jalaga. Sinna jäi kaks suurt ja sügavat auku, mida iga Viljandi poolt tulija Loodi kõrtsi ees paremat kätt tee kõrval praegu näha võib.
Kui pilv sinna paika jõudis, kus Õisu mõis ja järv seisab, olid inimesed parajasti heina tegemas. Kui nad nägid, et suur must pilv tuleb, püüdsid veel rutuga oma heina kokku panna. Sai pilv nende pea kohta, sadas sealt maha esmalt suur puupeaga nuga, pärast müdinal ja madinal kõiksuguseid kalu ja viimaks vihma kui oavarrest.
Heinalised põgenesid ruttu alt ära. Üks noorik, kes oma helmed heinasao peale oli jätnud, tahtis neid veel ära võtta, aga juba hilja: äkitsi langesid vetevood tema peale ja matsid enda alla.
Sestsaadik on Õisu järves näkk, kes iga aasta ühe inimese hinge pärib. Ka praegu upub Õisu järve enamasti iga aasta üks inimene. - Nõnda on järv Õissu saanud.
Nõndasama on järv Karistesse tulnud, muudkui et sinna keegi alla ei jäänud ja siis seal sees ka näkki ei ole.

/J. M. Eisen. Esivanemate varandus. Sinisukk, 2000/

Ahven, haug, koha, latikas, angerjas, viidikas. /Õngitsemine. Tln., 2003/

Allikad:

Aare Mäemets. Eesti NSV järved ja nende kaitse. Tln., 1977

J. M. Eisen. Esivanemate varandus. Sinisukk, 2000

http://register.keskkonnainfo.ee/

http://loodus.keskkonnainfo.ee/
Kalale.ee KIK