Merikurat (Lophius piscatorius)

merikurat, euroopa merikurat, õngitseja (Lophius piscatorius)

[Inglise angler, monk, monkfish; prantsuse baudroie, lotte, marache; saksa Angler, Froschfisch, Seeteufel; hispaania rape: kreeka pescandritsa, sclepou; itaalia budego, diavolo de mar, galanga, giudo, lamia, rospo jm; jaapani anko: islandi skötuselar; fääri - havtaska; rootsi marulk; norra breiflabb; taani bredflab, havtaske, marulk; hollandi hozemond, zeeduivel; soome merikrotti; vene yдильщик, морской черт; araabia baudroie, crapa, lotte, rapi jm]  


Kiiruimsete klassi (Actinopterygii), merikuradiliste seltsi (Lophiiformes) ja merikuratlaste sugukonda (Lophiidae) kuuluv kala.
Levila Atlandi idarannikul, Vahemeres ja Mustas meres.

Suur, hea maskeeringuga põhjakala (pikkus kuni 2 m), kes varitseb saaki (kalu, suuremaid selgrootuid) merepõhjal lebades. 
Keha lame, pea suur ja lai, suu väga lai, poolringi kujuline; pead ja keha ääristavad väikesed nahajätked. Seljauime kiirtel pole membraani, kaks esimest kiirt asetsevad ninamikul – kõige esimese, nö õngeks muutunud kiirega meelitab peidukohas olla ligi saakkalu. Tema “õnge” puudutamisel vallandub merikuradi haaramisrefleks – seetõttu on tema saagiks sattunud ka merelinde ja seedumatuid objekte, nt isegi vasest teekandik.
Rinnauimed on lihaselised, käesarnased ning toimivad roomamiselunditena. 
Ülalt pruun kuni rohekaspruun, tumedate laikudega, alt valge.
Kudemiseks siirdub rannikust eemale (kuni 2000 m sügavuseni), koeb kevadel ja suvel mandrinõlval.

"Suurtel isenditel moodustab hiiglaslik pea 2/3 keha pikkusest, selle koletise suus aga paikneb püstandtara meenutav teravate hammaste rida. Enamiku ajast veedab merikurat merepõhja peitununa, sulades sellega peaaegu täielikult ühte nii kaitsevärvuse abil kui ka selle tõttu, et piki alalõuga, pea külgedel ja kerel "maskeerivad" ta piirjooni nahanibudest narmad. Saagi ootel on merikurat täiesti liikumatu: ta isegi hoiab hinge kinni ja 11 oC temperatuuri juures on kahe sissehingamise vahel 1—2 minutit. /---/ Mõnikord ta tõuseb põhjast kõrgemale, kus õgib heeringaid ja makrelle."1

Maitsva lihaga püügikala: eemaldatud peaga merikuradid (“monk”) on Euroopa turgudel hinnaline kalatoode.
Merikuradit hakati kasutama toidukalana suhteliselt hiljuti, pärast II maailmasõda.
Maitse sarnaneb homaari maitsega. Lihas on vähe luid ja keetmisel liha ei lagune.
Viimasel ajal on kasutusele võetud ka merikuradi pea, millest keedetakse maitsvat leent.

Aastane väljapüük 2000-2014 vahemikus 23 485 - 33 259 tonni. Suurimad püüdjad Inglismaa, Iirimaa, Norra ja Taani.

Eesti vetes ei elutse. Eestis kutsutakse kohati (Haapsalu) merikuradiks üht teist kalaliiki, nolgust (Myoxocephalus scorpius).


Allikad:
1 Loomade elu 4. kd Kalad. Tallinn, 1979
EE, 6. kd
Euroopa kalad, Tallinn 2006
Lophius piscatorius FishBase's (juuni, 2014)
Lophius piscatorius Wikipedias (inglise)
Merikrotti Wikipedias (soome)
Juuni, 2014


Vaata lisaks:

Lophius budegassa (must merikurat)
Ameerika merikurat (Lophius americanus)
Merikuradid (Lophius)
Merikuratlased (Lophiidae)
Merikuradilised ehk õngitsejalised (Lophiiformes)
Kalale.ee KIK