Kirpvähilised

Kirpvähilised (Amphipoda)

Kirpvähiliste selts kuulub ülemvähkide (Malacostraca) alamklassi: seltsi kuulub üle 6000 erineva liigi, kellest enamus elutseb meredes, kuid üsna paljud asustavad ka magevett. Eesti vetes on kirpvähilised tavalised asukad, kokku arvatakse neid meie alal elavat kuni 20 liiki, kusjuures merest on praeguseks leitud 14 ja siseveekogudest on kindlalt teada 4 liigi esinemine.

Kirpvähilised on tillukesed, enamasti 5-15 mm pikkused vähid, kellele on iseloomulik külgedelt lapik ja kõverdunud keha. 

Veekogus liiguvad nad edasi kas ujudes, hüpates või roomates-ronides. Väga tüüpiline on kirpvähilistele küljeli ujumine ja järsud hüpped (siit ka nimi), küljeli ujuvad nad eelkõige madalates veekogudes ja kaldaäärses vees, sügavamal toimub ujumine selg ülespoole. Ujumisel kasutavad nad tagakeha kolme esimest jalapaari, mille küljes on arvukalt hõljumist soodustavaid harjaseid. Hüppeid sooritatakse tagakeha lõpus paiknevate sabajalgadega. Kirpvähid võivad ka roomata veekogu põhjal või ronida veetaimedel rindmikujalgade abil. 

Kirpvähiliste kehakatted on õhukesed ja tihti isegi läbipaistvad, neil puudub tugev kilp, nagu see esineb tüüpilistel kõrgematel vähkidel. 
Värvuselt on nad reeglina hallikad, pruunikad või rohekad. Meie magevetes tavalise kirpvähi (Gammarus) rohekas värvus on tingitud karotinoididest, mis tekivad toiduks kasutatavates taimedes leiduvatest ühenditest karotiinidest.

Paljud kirpvähilised kaevuvad meeleldi ja kiiresti põhjasetetesse või tuhnivad seal toitu otsides. Mõned liigid kaevavad veekogu põhja tõelisi urge, näiteks Läänemeres elutsev kootvähk (Corophium) uuristab U-kujulisi tunneleid, kasutades tööriistadena oma võimsaid, kujult kooti meenutavaid tagatundlaid. Mitmed liigid valmistavad varjepaigaks tuppesid. Need põhjalähedase eluviisiga kirpvähilised, kes ei kaevu ega ehita urge või muid elamuid, varjavad end harilikult vetikate vahel, kivide all jm.

Kirpvähilistel on veekogudes tähtis sanitaarne roll, kuna nad hävitavad jõudumööda surnud kalu ja muid veeloomi, hoides sellega vett roiskumise eest. 

Kirpvähilised moodustavad ka olulise kalade toiduvaru, jõeforellile ja mõnedele teistele liikidele on nad koguni põhitoiduks.

Madalmeres randade lähedal on väga sagedased tavaline kootvähk (Corophium volutator), (Bathyporeia pilosa), ookeani kirpvähk (Gammarus oceanicus), mere kirpvähk (Gammarus locusta) jt.

Tavaline kootvähk

Mere kirpvähk

Kootvähk on omale nime saanud suurte, kujult kooti meenutavate tagatundlate järgi, mis on eriti võimsalt arenenud isastel. Nad on 6-8 mm pikkused loomad, kes eelistatult elavad mudasel ja savisel merepõhjal. Kootvähid uuristavad põhjasetetesse 3-8 cm pikkusi tunneleid. Neid vähke kasutavad suurel hulgal toiduks veelinnud.

5 mm pikkune põlvikvähk on nime saanud põlvjalt kõverdunud tundlate järgi. Mitmed Läänemeres elutsevad kirpvähilised sooritavad vees vertikaalseid rändeid, mis on enamasti seotud valgustingimuste muutumisega. Ka muidu põhjalähedase eluviisiga põlvikvähk ja kootvähk võivad öösel veekogu põhjalt lahkuda ja tõusta pinnakihtidesse.

Küürakas harjaslabalane

Sügavamal meres on massilised perekonna harjaslabalase liigid tavaline harjaslabalane (Pontoporeia affinis) ja küürakas harjaslabalane (Pontoporeia femorata) - 7-9 mm pikkused kahvatukollast värvi arktilise päritoluga loomad, kes elutsevad meil jäänukitena hilisjääajast. 

Eesti lääneranniku vetes on kõige tavalisem roosteselg-kirpvähk (Leptocheirus pilosus). See on väike (4-5 mm pikkune) heledatäpilise-punakaspruuni seljaga loom.

Ilusat valkjat, kollaste või pruunide täppide ja roheliste tundlatega 10 mm pikkust kirpvähilist Calliopius laeviusculus on leitud ainult Saaremaa lääne- ja Hiiumaa põhjarannikult ning pelglikku kirpvähki (Gammarus duebeni) vaid Saaremaa kagurannikult.
Liik Gammarus inaequicauda ja punakaspruun kuni 8 mm pikkune Melita palmata teatakse elutsevat vaid Vilsandi saare ümbruses.

Tavaline suurpea

Tavaline suurpea (Hyperia galba) elutseb ainult mere sügavamates osades. See on kuni 20 mm pikkune kahvatupunane või kollakas massiivse peaga kirpvähiline. Teatud aastaaegadel võib ta tõusta merepõhjast pinnakihtidesse, tungida mereristide kehasse ja toituda neist.

Photo/picture of Gammarus pulex (Gammarus pulex)
Jõe kirpvähk

Jõgedes ja allikates on väga tavaline jõe kirpvähk (Gammarus pulex). 

Järve kirpvähk

Paljudes järvedes on arvukalt esindatud järve kirpvähk (Gammarus lacustris). 
Liivast põhja eelistav reliktne kirpvähiline neljaogane pallasea (Pallasea quadrispinosa) elab vaid Peipsi ja Vagula järvedes, Rõuge Suurjärves ja Liinjärves. Selle vähi leiukohad vähenevad pidevalt. 
1970. aastate algul sattus Baikali järvest Peipsisse liik Gmelinoides fasciatus.


Kasutamine kalastamisel

Eestis puudub traditsioon kirpvähiliste kasutamiseks õngesöödana, kuid nt Venemaal on kirpvähi kasutamine tuntud. Kirpvähi (Gammarus, vene k mormõ¹¹) järgi on saanud oma nime ka kirptirk, venepäraselt mormõ¹ka.

Suvel püütakse kirpvähke põhjalt peenesilmalise kahvaga, kusjuures vesi aetakse enne sogaseks. Talvel lastakse põhjale õlekubud või kuuseoksad, milledesse kirpvähid meeleldi varju poevad. 
Säilitada tuleks neid puukarbis koos põhjamudaga või niiskes nartsus, kuid jaheduses. Toita võib neid toore liha tükikestega.
Konksule aetakse pea poolt.

Lendõngitsejad jäljendavad kirpvähke kunstputukate sidumisel



Vt ka VähilaadsedVaata artiklit: 941

Allikad:
http://www.zbi.ee/satikad/vahid/kirp/
V.Kor¾ets, Õngitsemine. Tlm., 2003

Vaata lisaks:

vähilaadsed
Kalale.ee KIK