Karujärv (Järumetsa järv, Järvemetsa järv)

Karujärv, ka Järumetsa järv, Järvemetsa järv

Saaremaal, Kihelkonna ning Kärla valdades, Karujärve, Kuumi, Nõmpa küla ja Paiküla külade juures asuv avalik järv

Keskpunkti koordinaadid:

 

Ristkoordinaat

Kraad, minut, sekund

X

6472419

58°22'47" N

Y

395628

22°12'56" E

Vesikond: Lääne-Eesti vesikond - Läänesaarte alamvesikond

Veepeegli pindala 345,6 ha, saarte pindala 4,3 ha, pindala kokku 349,9 ha, keskmine sügavus 1,6 m, suurim sügavus 5,5 m, pikkus 2 950 m, laius 2 150 m, kaldajoone pikkus 12 276 m

Valgala pindala 16,1 km2, veevahetus 1 korda aastas

Keskmise karedusega kihistunud järv, kalgiveeline ning rohketoiteline

Registri kood VEE2076800

Saaremaa kõige kaunim järv; asub Lääne-Saaremaa kõrgustikul, Kärla alevikust 4,5 km loode pool, meretasemest 32,2 m kõrgemal. Kannab ka Järumetsa, Järvemetsa ja Järvmetsa järve nime. Ta pindala on umbes 330 ha, suurim sügavus kuni 6 m. Kõige sügavam on järve kirdeosa Oinarahust edela pool. Pärast veetaseme alandamist 1932. a. on ta pindala ja sügavus vähenenud.

Karujärve ümbritseb lainja reljeefiga metsane maastik. Mõnisada meetrit põhja pool on väike Mudajärv, kunagine Karujärve osa, kus nüüd on vett veel ainult meetri sügavuselt. Pinnakatteks on ümbruses valdavalt kruus ja liiv. Järve ümbruses idas ja läänes leidub põllumaid, põhjakaldal inimasustust, idakaldale on ehitatud avar kämping.

Karujärv on liigestatud kaldajoonega ja mitme saarega, mille tõttu on teda nimetatud Saaremaa Pühajärveks. Saari on viis: Suur- ehk Kandlesaar, Oinarahu, Väikesaar, Linderahu ja Kivirahu; kunagine Kuumi ehk Sarapiku saar on muutunud poolsaareks. Järve kaldad on lausad, üksnes põhja pool kõrgemad, kruusased ja liivased, kohati klibused. Ainult lõunakaldal leidub madalaid ja mudaseid lõike. Põhjareljeef on rahutu. Põhja katab enamasti liiv ja kruus, mudast põhja leidub üksnes 2-2,5 meetrist sügavamal, kus mudakihi paksus on 3-4 m. Suursaare ja Oinarahu vahel on rohkesti kivikarisid, mujal leidub kalda ääres rampu.

Järve valgala on väike. Sisse voolavad vaid mõned pisikesed ojakesed. Leidub põhjaallikaid. Välja voolab Vesiku (Kemmi) oja, mis 5 km kaugusel kaob Kalja kurisusse.

Karujärve rohelise värvusega vesi oli 1954.-56. a. väga suure läbipaistvusega (4-5,1 m), hästi soojenev ja segunev. Praegu võib oletada mõningast läbipaistvuse langust. Järve talvine gaasireêiim on hea. Koostiselt erineb Karujärve vesi teiste Saaremaa järvede veest ning sarnaneb Mandri-Eesti järvede veega.

Taimestik oli 1954. a. väga rohke, taimeliike oli aga ainult 13. Fütoplanktonit on vähe. Toimub nõrk sinivetikate õitsemine. E. Kukk on Karujärvest leidnud haruldasi sinivetikaid, V. Kõvask harva esinevaid ikkesvetikaid. Ka zooplankton pole eriti rikkalik. Karujärvest on leitud apteegikaani, keda eriti rohkesti esines Mudajärves.

Kalastik on üsna liigirikas. Sellesse kuuluvad ahven, haug, säinas, roosärg, linask, siig ja võldas; nähtavasti ka särg, kiisk, angerjas, koger ja ogalik. Leidub rikkalikult vähke.

Lindudest on kõige arvukam vihitaja; leidub ka teisi liike. Linnud eelistavad elupaigana läänekallast.

Saaremaa Karujärv on üks ainulaadsemaid järvi Eestis. Peale suure teadusliku ja maastikulise tähtsuse on tal ka kõrge puhke-, kala- ja eriti vähimajanduslik tähtsus.

Karujärve kirjeldused kirjanik J. Mändmetsa teostes lisavad sellele veekogule veel kultuuriloolise väärtuse. Järve kohta on üsna rikkalikult folkloorilist materjali. On andmeid, et Karujärve põhjas leidub muistse vaiehitise jäänuseid. 

/Aare Mäemets. Eesti NSV järved ja nende kaitse. Tln., 1977/

Pärimus:

 

KARUJÄRVE VAIM

Huvitavam ja selgem kuju metsatondist oli järvetont. Tema andis ennast näha, andis ennast kuulda ja tema poolt võis leida isegi füüsilise jõu avaldusi. Minu kasvukoha ligidal on ilus Karujärv. Seal asus ta päris kindlasti, seda uskusime me kõik, niihästi vanad kui noored: teda oli ometi nähtud väga autoriteetliste isikute poolt. Tema võis omale võtta väga mitmesugused kujud: loom, inimene, laev jne. Tema ilmumise aeg oli laupäeva õhtul, ja siis oli järv tema päralt. Ükski lootsik ei liikunud laupäeva õhtul järvel, kuna ta näituseks pühapäeva õhtul neist otse kubises, kuuldus laul ja hõiskamine. Ka äripäeva õhtul oli alati õngitsejaid, aga laupäeva õhtul oli järvepind puhtaks pühitud. Kui ma aasta kümne eest seal suvitasin ja laupäeva õhtul üksipäini järvele läksin, tundsin, et mul polnud hea olla: olin sattunud nagu kuhugile võõrasse riiki seda rahu segama. Ja ma ei saa ütelda, et ei vaadanud, kas ei kerki kusagil midagi silmapiirile. Oli neid, kes olid ka läinud laupäeva õhtul järvele, aga nad said selle eest karistada. Kõnelen ühe niisuguse loo.

Meie naabriperes elas peremehe isa, võib olla vana 65 või rohkem. Väga suur õngitseja. Olnud laupäeva õhtul ilus, tuuline ja soe ilm. Ta pole jõudnud kiusatusele vastu panna - kena õngitsemise ilm, ja kui öösel järvel oled, võid hommikul koiduajal välja minna, kus kalad kõige paremine hakkavad. Ta õngitsenud ligi verst maad kaldast eemal. Kalad võtnud hästi. Päike olnud juba loojas, aga jaaniaegne öö valge, nii et näinud silmata üle kogu järve. Seal näinud ta, kuidas eemalt tulnud ta poole paat, purjed peal. Kohe saanud mees aru, et see õige asi pole, sest järvel sellal üldse purjepaadiga ei sõidetudki. Ta tõmmanud ankrukivi üles ja hakkanud ääre poole sõudma. Aga ei jõudnud sülda paarigi edasi, kui otse suur laev pidanud ta peale sõitma. Ta kisendanud, vehklenud õngeridvaga- siis kadunud äkitselt. Veidi aja pärast näinud ta vee peal emist, kellel hulk põrsaid imenud. Laened toonud veepinnal küliti oleva looma kiiresti ta paadi külje alla. Ta peksnud teda õngeridvaga, lugenud issameiet - ja siis kadunud. Veidi aja pärast toonud laened surnud hundi ta paadi alla. Niisama selle vastu võideldes kadunud ka seegi. Ka ratsahobune kihutanud ta poole. Ka see kadunud. Selle aja vahel jõudnud ta ääre, ja ilma et paadi oleks lausikkaldale tõmmanud, hüppanud vette ja põgenenud ara, kalu paati jättes.

Järves on viis ilusat saart, ühel saarel peal paar heinaküüni. Minu lell Juhan maganud teise mehega ühes küünis. Nad saanud õhtul toredaid kalu. Öösel kuulsivad nad äkitselt, et küüni taga sealsamas nutab pisuke laps kibedasti. See oli järvetondi hääl, sest ükski laps ei võinud ometi järve saarele pääseda. Aga mehed kahekesi jäänud küüni edasi. Hommikul olnud nende kotist kadunud kaks kõige suuremat ahvenat.

Veel üks väikene lugu. - Kaks meest, mõlemad tuntud ausad vanad mehed, tulnud üks laupäva õhtu hilja järve ääre mööda. Seal näinud nad, et kümmekond sülda eemal leegitsenud järve pinnal lõke. Teine neist öölnud: "See on küll tondi tuli!" Seal jooksnud lõke mööda veepinda nende juure ja surnud alles ääres kivide vahel.

Pean siia juure tähendama, et järvetondi lood ei olnud kuidagi viisi mõjutatud rahvusvahelistest näkilugudest, sest need ei võinud avaldada kuigi palju mõju järve viirastuse nägemiseks. Näki nimi ehk oli vahest kirjandusest küll teatav, aga näkki ennast sellal seal ei tuntud. Kas järvetondi nägemine mingi õnnetusega ühes käis, see ei olnud küll üldiselt usutav, olgugi et üks lugu seda püüdis kinnitada. - Nähti kord ühel õhtul järve laenetel naisterahvast. Arvati esmalt, et keegi peseb, aga kui lähemale mindi, siis nähti teda laenetel istuvat. Inimeste juure minnes kadus. Pärast juhtus, et sealsamas kohas päise päeva ajal uppus hulga inimeste silma all ära Saatre metsavahilt tüdruk Liisu. Ta läks rätiku järele, mida laened edasi kandsid, sügavasse. Rätikut justkui oleks edasi veetud, mida ta praegu kinni püüdis.

/ERA II 40, 352/3 < Tallinn < Kärla khk. - Jakob Mändmets (1927)./

 

Särg, ahven, haug, linask, harvemini säinas. /Õngitsemine, Tln 2003/

Allikad:

Aare Mäemets. Eesti NSV järved ja nende kaitse. Tln., 1977

http://register.keskkonnainfo.ee/

http://loodus.keskkonnainfo.ee/

Kalale.ee KIK