kalurite uskumused

kalurite uskumused, 


eelajaloolisest ajast pärit, ent veel praegugi elujõulised uskumised, et teatud kombetalituste sooritamisega võib pälvida üleloomulike jõudude kaasabi pideva kalaõnne tagamisel (või ebaõnne vältimisel); tuntud maailma kõikide kalastajarahvaste juures.

Nüüdisajal on uskumused taandunud kombetäitmiseks või tavaks, mille tagapõhi on enamasti ununenud. 
Eestis nt. soov "Kivi kotti!", õngesöödale sülitamine, ookeanipüügil esimesse vette lastavasse traali leiva ja nikkelmüntide asetamine; halbu endeid usutakse kohati praeguseni. 

Enamik uskumusi seostuvad kaluri paadi ja kalapüünistega. Eestis langetati paadilaua puud põhja suunas, paadi ehitamist (nagu püüniste valmistamistki) ei alustatud reedel (Kristuse surmapäev) ega esmaspäeval, parim paadilaud ohverdati tükeldamisega. 
Uus paat piserdati enne vettelaskmist viinaga (et merel ei juhtuks viina läbi õnnetust). Paha silma ja nõidumise vastu paati suitsutati, vettelaskmisel tiriti teda üle kirvetera, et ta meres igalt poolt läbi pääseks. Proovisõidu tegid kogenud kalurid (mõni äpardus selle ajal oli halb enne), pärast proovisõitu ohverdati merre mõnikord viina. Paat tuli merre lükata alati pära ees. Vanu paate enamasti ei põletatud, vaid lasti ära kõduneda, paadijäänuseid peeti pühaks. Kalavõrkude kudumist soovitati alustada talvel noorel kuul hommikupoole ööd neljapäeval või laupäeval, mitte kunagi esmaspäeval, teisipäeval või reedel. Hea oli alustada võrgu kudumist ajal, mil toimus pühapäevane jumalateenistus (mõnikord viidi tükike võrgu alget sinna kaasa). Kudumise ajal oodati esimeseks külaliseks head inimest, ebasoovitava isiku puhul visati alustatu ahju ja alustati uuesti. Võrku, milles pidi olema paaritu arv silmi, suitsutati kadakasuitsuga. Kui võrk ei püüdnud, lõigati mõnest naabri edukamast võrgust niidikesi või terveid silmi, millega suitsutati oma võrku. Pahade vaimude peletamiseks tulistati rippuvate võrkude suunas soola või mõnd muud  rohtu, seda ei tohtinud keegi pealt vaadata. Usuti ka võrkude äranõidumisse (võrgud kalatuks) ning oletatava nõiduja vastu kasutati vastunõidust. Ja vastupidi - sõrulaste omaaegsed head kalasaagid seostati nende nõidumisoskusega.
 
Võrku randa kandes oli hea enne, kui vastu juhtus siga või mees, halb kui jänes või naine. Kui vastu trehvas halb inimene, mindi koju tagasi ja alustati rannateed uuesti või loobuti sel päeval üldse kalaleminekust. Enne merreviimist tehti võrgule ristimärke, asetati sellele pihlakaoksi, soola, muda, vahel isegi elus põrsas. Kes kuivama riputatud võrkude alt läbi puges, pidi tagurpidi tagasi minema, maas lebavatest võrkudest üle ei astutud. Hooaja esimene kala tuli merele tagasi anda, selleks osutunud siig või särg ennustasid kehva, latikas head kalaaastat. Hea kalaõnnega inimene võeti meelsasti merele kaasa, sellise kaluri paadist toodi õnneseemneks oma paati kalasoomuseid.
 
Ahnusest liiga väikesi kalu püüdvad kalurid arvati tulevikus jäävat kalata, heldeid arvati meri soosivat - seepärast ei tohtinud kalur keelduda andmast rannas osa saagist kalavastalistele, ka kass pidi saama oma osa. Hea kalaõnne puhul ei kiideldud, ka võõras ei tohtinud kaluri suurt saaki kiita, et mille tema kalaõnne ära sõnuda. Tabu oli merel kutsuda kalu või loomi nende õigete nimedega. Püügi ajal ei tohtinud laulda, karjuda, vilistada, vanduda, petta ega tüli norida. Söögilaual ei tohtinud kala söömist alustada sabast (siis ei minevat ta enam võrku, kala põie söömine põhjustavat võrgukudumisel silmade vahelejätmist, kala silmi ei tohtinud aga üldse süüa.
 
Püütud kalu ei tohtinud ka loendada ega kalamehelt küsida, mitu kala ta on tabanud. Üheks levinud küsimisvormiks oli küsimus “kas Peetrus kodus?” – jaatav vastus tähendas, et kala tuleb. Tavapärane ütlemine enam-vähem korraliku saagi kohta oli ka, et “üks suur ja kaks väikest”. 

Kalurite uskumustes oli ka piirkonniti erinevusi, Peipsi kalameeste omad olid mõnevõrra teistsugused kui saarte või Lääne-Eesti uskumused.

vt ka meremeeste uskumusedVaata artiklit: 294

Mereleksikon, lk 144-145
Kalale.ee KIK