Hobukaan (Haemopis sanguisuga)
Hobukaan, ka püdal (ingl k Horse leech; vene k Ложноконская пиявка)
Hobukaan (Haemopis sanguisuga) on magevees elav kaan.
Tema keha on lihaseline ja usjas, selg must, pruunika varjundiga, vahel tumedate laikudega. Kõht on hall või rohekashall, harva külgedel kollakad vöödid. Keha algab ja lõpeb iminapaga. Täiskasvanud isendid on keskmiselt 10-12 cm pikkused, vahel isegi suuremad.
Asustab kõikvõimalikke mageveekogusid, ka ajutisi. Järvedes ja jõgedes liigub kaldavees, peitudes kivide alla. Ohtralt levinud kõikjal Eestis.
Hobukaan jahib kõikvõimalikke väheldasi selgrootuid, ka teisi kaane, ning konnakulleseid ja kalamaime. Vahel roomab ta kaldale vihmausse püüdma. Saagi neelab ta tervelt alla, kiskudes selle mõnikord enne tükkideks.
Juulis-augustis matab emane kaan oma paarisentimeetrise munakookoni kaldapinnasesse, veidi veepiirist kõrgemale. Kuu aja pärast koorub sellest 15 sõrmeotsapikkust kaanihakatist.
Korjatud kaane hoitakse klaaspurgis või plastkarbis, milles on kolmandiku jagu vett. Purk tuleb katta kaanega ja hoida seda varjulises kohas.
Kalastamiseks täiskasvanud isendiga tuleb valida suurem konks (nr 4-6); konksul on kaanid väga liikuvad. Püütakse käsiõnge või tonkaga; sobib hästi söödaks soistes, mudase põhjaga vetes.
Allikad: