casting

casting


Spordiala, mille puhul võisteldakse spinningu ja lendõnge kaugus- ja täpsusheidetes. Nimetus tuleneb inglise keelest: casting – heitmine, viskamine.

Spordiala algus ulatub XIX sajandi keskpaika: vanimad teadaolevad võistlused peeti Ameerikas 1860.a ja Inglismaal 1861.a. (teistel andmetel Inglismaal esimene võistlus 1881, Welsh Harp, Hendon) Vanim võistlusprotokoll on säilinud 1864.a New Yorgis peetud heitevõistluselt. Alguses võisteldi lendõnge täpsus- ja kaugusheidetes ning eraldi hinnati ka heite ilu, stiili. Paarkümmend aastat hiljem (ühe allika põhjal 1882.a, teise põhjal 1884.a) lisandus võistlemine spinninguheidetes.

1904 suured võistlused Inglismaal Crystal Palace´s. 1907 suured rahvusvahelised võistlused.
Rootsis esimesed võistlused 1917, Soomes 1919, Saksamaal 1923.
Esimesed Põhjamaade meistrivõistlused 1952. PMe peeti alguses üle aasta, alates 1971 igal aastal. Osalevad Soome, Norra, Taani, Rootsi ja Island.

Esimesed Maailma meistrivõistlused 1957 Saksamaal, Kielis.

Kunagised rekordid
 
Lendõnge ühekäe kaugusheide (ritv kuni 12 jalga, kaaluga kuni 500 g) — 1881.a ca 65 jalga (ca 20 m); 1888.a. 30,5 m, R.C. Leonard; 1890 (?) 39,5 m, W.D. Mansfield. Viimane tulemus püsis rekordina 20 aastat. 
1978 — 61,2 m.
Lendõnge kahekäe kaugusheide — 1887.a üle 40 m (R.C.Leonard).
Spinningu kaugusheide — 1907.a ületati 60 m piir. Spinningu kaugusheitel kasutati alguses heitekehana 0,5 untsist seatinast pommikest, 1904 võeti kasutusele tilgakujuline alumiiniumist heitekeha kaaluga 0,5 untsi.
1978 (7,5 g) — 86,42 m.

Organisatsioonid

1906 asutati Ameerikas National Association of Angling and Casting Clubs, mis praegu kannab nime American Casting Association.
1909 asutati The Brittish Amateur Fly and Bait Casting Club, mis tegutses siiski vaid 3 aastat. 1930 asutati The Brittish Fly and Bait Casting Association, mis aastast 1935 kannab nime Brittish Casting Association ja tegutseb praegugi.

Rootsis kuulusid castinguharrastajad Svenska Sportfiskarebundeti alla; spordialade ametlikku loetellu võeti casting seal 1956.a ning 1961 moodustati Svenska Castingförbundet.

Soomes kuulus casting organisatoorselt nii SUKL (Suomen Urheilikalastajain Liito, asutatud 1919) kui ka SKKL alla. SUKL korraldatud võistlustest saide osa võtta vaid selle liidu liikmed.1956 asutati Helsingi Skishkerho (nüüd tegutseb nime all Helsingin Castingseura), kellele SUKL andis üle kõik castinguga seonduvad küsimused. 1960 asutati castingukomisjon (Heittotoimikunta), mis juhtis spordiala arengut kuni 1985.a, mil asutati Suomen Castingliitto, mis esindab kõiki castinguga tegelevaid klubisid ja on ICF liige.

1954 asutati Confederation Internationale de la Peche Sportive (CIPS), mille üheks haruks on ka rahvusvaheliste castinguvõistluste korraldamine.
1955 asutati ameeriklaste initsiatiivil International Casting Federation (ICF).
1969 asutati Forente Nordiske Castingforbund (FNCF), mis liidab põhjamaade rahvuslike alaliitude huve rahvusvahelisel tasandil.

Areng

Spordialana on casting teinud läbi mitmeid teisenemisi võistlusalade ja reeglite osas. Ka on erinevates riikides võistlusreeglid olnud vägagi erinevad. Nt Rootsis üritada alguses lähendada võistlustingimusi reaalsete kalastustingimustega: võisteldi kummipükstes ning heitealus paiknes 50 cm allpool veepinda. Ka olid castinguvõistlused tihti lisatud “manusena” reaalsetele kalastusvõistlustele. Kohati (nt Soomes 20-30-ndatel) pandi suurt rõhku heitestiilile, mis oli võitja selgitamisel tihti määrava tähtsusega.

1954 loodud CIPS hakkas korraldama rahvusvahelisi võistlusi määruste põhjal, mis olid tihedalt seotud kalapüügiga. Hiljem muudeti määrusi kaasaegsemaks ja CIPS hakkas korraldama oma MM ja EM võistlusi.

Ühtsed võistlusreeglid koostati ICF poolt oma liikmesmaade jaoks1955.a. ning 1957 toimus MM juba nende põhjal. Üleilmseid castinguvõistlusi, mis pretendeerisid MM nimetusele, oli peetud varemgi, ent kuna puudusid ühtsed võistlusreeglid, kasutati võistlustel korraldava maa reegleid, mis seadis võõrustajad eelisolukorda. Seni olid reeglid peaaegu igal maal erinevad.

1959 kinnitas ROK castingu teise grupi olümpiaalaks ja ICF võeti ROKi liikmeks. (Olümpiamänge korraldaval maal on õigus võtta casting mängude kavva eeldusel, et ICF-l on vähemalt 40 liikmesriiki.)

XX s II poolel kujunes välja olukord, milles castingut esindasid rahvusvahelisel tasandil kaks erinevat spordialaliitu, CIPS ja ICF. Mõlemate liitude esindajad nägid lahendusena teise liidu liitmist enda omaga ning üksmeelele ei jõutud. Vastuolude tõttu jäi ära ka 1969.a Saksamaal toimuma pidanud ühine MM, milles oli eelnevalt kokku lepitud. 1970.a jõuti siiski kokkuleppele ajutiste ühiste võistlusmääruste suhtes (nn Kalmari määrused) ning nende järgi peeti ühine MM Rootsis, Kalmaris.

Mõningaid vastuolusid põhjustas ka sportlaste tollane jagamine amatöörideks ja professionaalideks. Et ICF liikmeskonnaks olid kapitalistlikud riigid, heideti mõnede CIPSi liikmesriikide poolt (osa neist kuulus tollasesse idablokki) ette ka firmasportlaste osalemist castinguvõistlustel. Peeti ka eraldi arvestust tulemuste osas, nt oli amatööride maailmarekord 1952.a lendõnge kaugusheites 42,3 m, professionaalide oma aga 46,4 m.

Edasiste ühinemiskõneluste eesmärgiks oli uue föderatsiooni moodustamine, ent kui ICFi esindajatele sai selgeks, et uus liit ei oleks iseseisev, vaid majanduslikult sõltuv CIPSist, loobusid nad ühinemiskavast. CIPS moodustas enese struktuuriüksusena endast sõltuva castinguga tegeleva organisatsiooni FCS (Federation Castingsport in der CIPS), muutis võistlusmäärusi (nn Dresdeni määrused) ning korraldas oma MM võistlused 1971.a Ungaris.

Koostööni jõuda üritati ka 1972 Augsburgis peetud MM võistlustel, ent kuna neid võistlusi ei viidud lepingutele ja lubadustele vaatamata läbi mõlemat osapoolt rahuldavalt, siis koostöö katkes. ICF pöördus tagasi vanade võistlusmääruste juurde ning mitmel aastal korraldasid ICF ja CIPS eraldi MM võistlusi.
Rahvusvaheliste võistluste suurenev arv tingis aga üha tungivamalt määruste ühtlustamist. Oma osa kompromissini jõudmisel oli ka lootusel castingu jõudmiseks olümpiakavva. Toimus ka vahetusi mõlema liidu juhtkonnas ning tulemusena muutis ICF 1975.a oma määrusi nii, et need väheste muudatustega hakkasid sobima FCS määrustega. 1978 peetigi ühne MM Rootsis, 1980 Austrias.

Castinguvõistlused on kuulunud ka World Games programmidesse (1981 USA, Santa Clara). World Games (Maailma Mängud) on perioodiline suurüritus, millel osalevad olümpiamängudel esindamata spordialad, nö alternatiivne olümpia. ICF on maailmamänge korraldava GAISF liige aastast 1970.

Casting NSVLis ja Nõukogude Eestis

Aastakümneid võisteldi NLiidus vaid spinningu kaugus- ja täpsusheidetes. Castingut nimetati NLiidus valdavalt stendispordiks, ka stendispinninguks (stendovõi spinning) Kuni 70ndate aastateni võisteldi 1936.a kehtestatud võistlusmääruste põhjal. Heitekeha kaalus 30 g.

1965.a hakkas Leedu Kalaspordi Föderatsioon korraldama võistlusi, mis tuginesid rahvusvahelistele võistlusmäärustele.

Esimesteks suuremateks castinguvõistlusteks olid võistlused Eesti, Leedu ja Läti vabariikide võistkondade ja Leningradi ja Permi linnade võistkondade osalusel, kus 30 grammise heitekeha heitmise kõrval oli kasutusel juba ka 7,5 grammine heitekeha (spinningu kolmevõistlus rahvusvaheliste reeglite põhjal).
 
1972 toimusid Leningradis esimesed üleliidulised võistlused rahvusvaheliste reeglite põhjal. Meeste klassis tuli spinningu kolmevõistluses võitjaks eestlane Ülo Johanson, kes kogus 243,4 punkti. Võistluste initsiaatoriks oli ajakiri “Rõbovodstvo i rõbolovstvo”. Võistlused selle ajakirja poolt välja pandud auhinnale muutusid NLiidus traditsioonilisteks ning 1976.a Vilniuses võisteldi lisaks spinninguheidetele juba ka lendõnge heidetes. Samal aastal ületati spinningu kolmevõistluses esmakordselt NLiidus ka 300 punkti piir (lätlane J.Stikuts, 302,095 p)

Rahvusvahelised võistlusalad

Rahvusvahelistel võistlustel sooritatakse heiteid täpsusele või pikkusele üheksal erineval alal: 3 lendõngeala, 4 haspelrulliga spinningu ala ja 2 multirulliga spinningu ala.

Ala 1. Lendõnge täpsusheide.

Vahendid: ritv kuni 3,0 m; nöör vähemalt 13,5 m; tipunöör vähemalt 1,8 m; ametlik võistlusliblikas (häkil, teravikuta konks nr 10).
Võistluspaik: 5 veega täidetavat 75 cm läbimõõduga madalat vanni (märklauda), mis paiknevad 8,0-13,0 m kaugusel 0,5 m kõrgusest heitelavast.
Heited: 10 kuivheidet (arvesse minevate heidete vahel peab olema vähemalt 1 nn õhuheide, mille puhul liblikat ei maandata) märklaudade järjekorraga 3-1-4-2-5-3-1-4-25 ning 10 märgheidet (õhuheiteid ei tohi arvestusheidete vahel olla) märklaudade järjekorraga 1-2-3-4-5-1-2-3-4-5. Kuivheited sooritatakse enne märgheiteid.
Iga tabamus annab 5 punkti, maksimumtulemuseks on 100 punkti.

Ala 2. Lendõnge ühekäe kaugusheide.

Vahendid: ritv kuni 3,0 m; nöör pikkusega vähemalt 15,0 m ja kaaluga kuni 38 g (naisvõistlejaile 13,5 m ja 34 g); otsanöör kuni 3 m; ametlik võistlusliblikas.
Võistluspaik: V-kujuline sektor, mille laius on heittepunktist 100 m kaugusel 50 m. Heited sooritatakse 0,5 m kõrguselt heitelavalt.
Heited: võistleja sooritab 6 minuti jooksul nii palju heiteid kui soovib. Üksikala arvestuses läheb kirja pikim heide, viievõistluse arvestuses summeeritakse kaks pikimat heidet.

Ala 3. Arenberg 

Vahendid: ritv pikkusega 1,37-2,5 m; lahtine haspelrull; ühtlase läbimõõduga nöör; ametlik plastikust heitekeha kaaluga 7,5 g.
Võistluspaik: rohelisele riidest märklauale mõõtudega 3,5x3,5 m on keskpaigast joonistaud valged ringjooned diameetritega 0,75-1,35-1,95-2,55-3,15 m, keskmine ring on värvitud mustaks. 5 heittekohta kaugustel 10, 12, 14, 16 ja 18 m paiknevad märklauast 90 kraadise nurga sees.
Heited: Igalt heitekohalt sooritatakse 2 heidet:
Koht 1 – pendelheide alt;
Koht 2 – külgheide paremalt;
Koht 3 – ülaltheide;
Koht 4 – külgheide vasemalt;
Koht 5 – vaba heiteviis.
Punkte antakse keskmisest ringist lugedes 10, 8, 6, 4 ja 2, maksimumpunktid 100.

Ala 4. Spinningu täpsusheited haspelrulliga.

Vahendid: samad mis ala nr 3 puhul.
Võistluspaik: 5 kollast märklauda läbimõõduga 76 cm, mis on asetatud maapinnale kaldu (esiserv 5 cm ja tagumine serv 17 cm kõrgusele) heitekohast 10, 12, 14, 16 ja 18 m kaugusele.
Heited: Igast märgi pihta sooritatakse 2 heidet ja läbi viiakse 2 heitesarja. Tabamuse eest saab 5 punkti; maksimumpunktid 100.

Ala 5. Spinningu ühekäe pikkusheide haspelrulliga.

Vahendid: samad, mis ala nr 3 puhul; ühtlase läbimõõduga nöör, vähemalt 0,18 mm.
Võistluspaik: sama, mis ala nr 2 puhul, kuid ilma heitealuseta. Heitekoht märgistatakse 1,5 m pikkuse lauaga.
Heited: 3 heidet ja 3 heitesarja. Arvesse läheb pikim heide.

Ala 6. Lendõnge kahekäe pikkusheide.

Vahendid: kahekäeritv pikkusega kuni 5,2 m; nöör kaaluga kuni 120 g; otsanöör pikkusega kuni 5,2 m.
Võistluspaik: sama mis ala nr 2 puhul.
Heited: nagu ala nr 2 puhul, kuid aega antakse 7 minutit.

Ala 7. Spinningu kahekäe pikkusheide haspelrulliga.

Vahendid: kahekäeritv ja haspelrull, ühtlase läbimõõduga põhinöör, vähemalt 0,25 mm. Lipsunööri läbimõõt vähemalt 0,35 mm ja pikkus selline, et vähemalt üks keerd oleks keritud rullipoolile; ametlik plastist heitekeha, 18 g.
Võistluspaik ja heited: samad, mis ala nr 5 puhul.

Ala 8. Spinningu täpsusheited multirulliga

Vahendid: samad mis ala nr 4 puhul, kuid multirull; 18 g ametlik plastist heitekeha.
Võistluspaik ja heited: nagu ala nr 4 puhul, kuid heitekaugused on 12, 14, 16, 18 ja 20 m.

Ala 9. Spinningu kahekäe pikkusheide multirulliga.

Vahendid: samad, mis ala nr 7 puhul, kuid kasutatakse multirulli. 18 g ametlik plastist heitekeha.
Võistluspaik ja heited: samad, mis ala nr 5 puhul.

Kalale.ee KIK