angerjapüük



angerjapüük

Angerjapüük algas Eesti rannalähedasest merest merest ja sisevetest ulatuslikumalt 20. saj algul, kui angerjas leidis delikatesskalana turustamist suurlinnades ja välismaal. Siinsete kalurite püütud angerjad osteti elusatena kokku ja viidi välismaale sumplaevadega. Eesti talurahvas ussitaolist angerjat harilikult toiduks ei tarvitanud; nt kasutati Saaremaal angerjat 20. saj algul seebikeetmiseks. Angerjate suurpüük toimus 1930-il aastail, kui kasutusele võeti spetsiaalne püügivahend bottengarn. Peamised püügipiirkonnad on olnud Saaremaa ida- ja kagurannikul, Väinameres, Kihnu ja Ruhnu ümbruses ja põhjarannikul. (nt 1935 andis Saaremaa 35,9% ja Läänemaa 22,9% kogu Eesti angerjatoodangust, mis moodustas 1,9% Eesti merekealasaagist ja 10,1% selle rahalisest väärtusest). 1970-ndaiks aastaiks kandus angerjapüügi põhiraskus seisevetele, peamiselt Võrtsjärvele, kuhu pidevalt toodi angerjamaime (nt 1977 püüti sealt 3 korda rohkem angerjaid kui merest).
Angerjaid püütakse mõrdadega (angerjamõrd) ning jadaõngedega. Minevikus raiuti angerjaid ahinguga jää alt kivivaredest, kus nad talvituvad (nn sosimine). Tehti ka kunstlikke kivilõkse (kantsid) ja okstest kubusid, kuhu angerjad sisse pugesid ja kust neid käega või ahinguga püüti.

Angerjapüük Eestis (tonnides)

1930 310 
1935 297
1940 515
1945 23
1950 92
1955 138
1960 98
1965 65
1970 60
1975 81
1980 26
1985 76
1987 66

Aastaks 2010 on angerjavarude suurus Euroopa vetes kahanenud erinevatel, sealhulgas ka ebaselgetel põhjustel, sedavõrd, et liigi säilimise huvides on enamuses Euroopa riikides angerjapüük keelatud. Eestis on püük veel lubatud: huvikalastaja võib püüda angerjaid tavapäraste huvikalastuse vahenditega (praktikas tonkaga) või ka jadaõngedega, kui ta omandab vastava püügiõiguse.

Mereleksikon

Vaata lisaks:

angerjas (Anguilla anguilla)
angerjamõrd
Kalale.ee KIK