Ketasund

Ketasund, unnatüüp, mida kasutatakse kalapüügiks jäätumata veekogudel, peamiselt järvedel. Ketasund on ankurdamata püügivahend, mis liigub veekogul tuule ja veevoolu mõjul. Kalapüük ketasundadega eeldab paadi kasutamist, et unnad püügile panna ja hiljem kokku korjata.


Ketasunna ujukiosa koosneb kettast ja vardast. Ketas võib olla lepa-, kuuse- või haavapuust, tihedast korgist või vahtplastist. Erineva läbimõõdu ja erineva tõstevõimega kettad käituvad vees erinevalt, samuti mõjutavad unna liikumist veepinnal, unna tasakaalustatust ja ka unna mängu unnavarda kõrgus, kuju ja kaal. Unna alumine pool värvitakse tavaliselt valgeks ja ülemine punaseks. Kui kala sööta haarab, pöördub unnaketas vees ümber ja kalastaja näeb seda eemalt ketta värvi muutumise järgi.

Ketta serval asub nöörisoon, mis peaks olema kumera põhja ja ümara servaga, et tamiil jookseks maha võimalikult kergelt. Ketta ülemisse serva tehakse kaks sälku, millede ülesandeks on takistada tamiili iseeneslikku mahajooksmist. Vahel antakse ketta alumisele küljele ka mõnevõrra kumer kuju. Tuulevaikse ilma korral parandab kumer põhi unna mängu.

Läbi unnaketta kulgeb kooniline unnavarras, mille alumine ots võib olla kerajas. See keraosa aitab kaasa unna tasakaalustatusele ja vähendab unna triivivust tuules ja liikuvas pinnavees. Varda tippu saetakse sälk tamiili jaoks. Sälk ei tohi olla liiga kitsas ega liiga sügav – pärast unna ümberpöördumist peab tamiil sellest kergelt välja tulema.

Traditsiooniliselt on unnal põhinööriks kapronnöör või üsna jäme tamiil. Haugipüügil on paras kasutada kogu ulatuses 0,30 mm läbimõõduga monofiili ja siduda traatlips pöörlaga otse selle külge. Kui eesmärgiks on püüda vaid supersuuri hauge, võib tamiil olla ka 0,35 mm läbimõõduga.

Koha- ja ahvenapüügil pole traatlipsu tarvis. Kuna unnapüük toimub tihtipeale hämaras, siis on omal kohal ka värvilised ja fluorestseeruvad tamiilid.

Raskuse ülesanne on hoida söödakala tarvilikul sügavusel. Kui raskus on liiga kerge, ujub söödakala (eriti särg ja viidikas) vahepeal vee kõrgematesse kihtidesse ning ajab rakenduse sassi. Liiga suur raskus takistab söödakala ujumist vees ning on ka saakkalale võtmise ajal liialt tuntav. Eelistatud on piklikud või tilgakujulised libisevad tinad, millel on väiksem püstsuunaline veetakistus.

Konksud võivad olla ühe-, kahe- või kolmeharulised. Üldlevinud sööda kinnitusviisiks on konksu läbitorkamine kala seljaosast, eestpoolt seljauime. Konks peab läbi tungima ka söödakala seljalihast, kuid mitte liiga sügavalt, sest kui vigastada kala selgroogu, kaotab kala kiiresti oma liikuvuse. Vahel kinnitatakse söödakala nii, et konksu ennast temast läbi ei torgatagi. Lipsu otsa seotakse aas, see torgatakse lõpuste alt läbi ning tuuakse suust välja, kinnitatakse kaheharuline konks tamiiliaasa taha (kaheharulised konksud on just sellise ehitusega, et neid saab aasale kinnitada ilma sidumata) ning tõmmatakse lipsust konksu sääreosa kalale suhu.

Kalastamine ketasunnaga on passiivne püügiviis. On tavapärane, et kalastusretkel mõne järve äärde pannakse need ööseks püügile.

mai, 2019

Vaata lisaks:

Und
Kalale.ee KIK