Naaskelraid (Pastinachus)

Naaskelraid (Pastinachus), kõhrkalade perekond astelrailaste (Dasyatidae) sugukonnast. Teistes keeltes omakeelne perenimi seni puudub ja kasutatakse ladinakeelset nime Pastinachus. Perekonda peeti kaua monotüüpseks – sellesse paigutati vaid sulgsaba-naasklerai, ent 21. sajandil toimunud uuringud Indo-Vaikses ookeanis tõid esile veel pereliikmeid.

Demersaalsed kalad, kes elavad rannalähedases vees, ujuvad laguunidesse, mangroovisoodesse ning jõgede estuaaridesse. Munastsünnitajad. Rinnauimed on peaga kokku kasvanud ning moodustavad rombikujulise ketta, mille laius ületab pikkuse. Ketta laius kuni 183 cm. Selja-, päraku- ja sabauime pole. Sabavarre kõhupoolel on lai nahakurd, sabal vähemalt 1 mürgiastel. Silmade taga hingatsid. Toituvad peamiselt limustest, ussikestest, vähilaadsetest ja pisikaladest. Mõningane püügihuvi, tabatakse tavaliselt kaaskalana. Liha süüakse, nahka töödeldakse.

 

Perekonda kuulub 5 liiki (FishBase, 2019):

Pastinachus ater (W. J. Macleay, 1883) (Broad cowtail stingray) – must naaskelrai. Indo-Vaikne ookean: Madagaskar, Lääne-Austraalia, Indoneesia ja Malaisia, Paapua Uus-Guinea. Mere- ja riimveeline. Pealt ühtlaselt pruun või oliivjas.

 

Must naaskelrai

Pastinachus gracilicaudus Last & Manjaji-Matsumoto, 2010 (Narrow cowtail stingray) – salesaba-naaskelraiMalaisia ja Indoneesia, sh Borneo, Sabah, Sarawak, samuti Kalimantani lääne ja kirderandades. Võimalik, et on levinud Indo-Malaisia saarestikus laiemalt, idasuunas Sri-Lankani, kuid andmed vajavad veel kinnitust. Mereveeline, bentopelaagiline, kuni 60 m sügavusel. Ketta laius kuni 83 cm. Pealt hallikaspruun või oliivjas. Elusad isendid on kaetud paksu limakihiga. Enamus teadlaste poolt uuritud isendeid on leitud kalaturgudelt, järelikult kasutatakse ka inimtoiduks.


Salesaba-naaskelrai

Pastinachus sephen (Forsskål, 1775) (Cowtail stingray) – sulgsaba-naaskelrai. Vt artikkel Sulgsaba-naaskelrai.

Pastinachus solocirostris Last, Manjaji & Yearsley, 2005 (Roughnose stingray) – karekoon-naaskelraiMalaisias Borneo läänerannikul ja Indoneesias Sumatra kagurannikul. Mere- ja riimveeline, demersaalne. Rannavetes, jõgede estuaarides, mangroovialadel kuni 30 m sügavusel, tavaliselt kuni 10 sügavusel. Ketta laius kuni 72 cm. Teadlaste poolt avastati liik Malaisias kalaturult ja enamus uuritud isendeid pärinebki kalaturgudelt. Elusad isendid on kaetud paksu limakihiga. Pealt pruun või oliivjas, servad ja kõhuuimed roosakad. Sabavarre juures 1-2 hambulist mürgiastelt. Teistest naaskelrai liikidest eristab ka see, et teravdunud ninamik on kaetud soomustega. Püütakse võrkude ja põhjaõngedega, liha kasutatakse toiduks, nahka tõenäoliselt erinevate esemete valmistamiseks. Tunnistatud ohustatud liigiks.


Karekoon-naaskelrai ninamik alumiselt poolelt vaadates

Pastinachus stellurostris Last, Fahmi & Naylor, 2010 (Starrynose stingray) – tähisnina-naaskelraiIndoneesias Lääne-Kalimantani vetest kuni Kapua jõe estuaarini. Tõenäoline levila võib olla märksa laiem, ka mujal Kalimantani vetes ja Sumatral. Mere- ja riimveeline, võimalik, et ka mageveeline. Demersaalne. Ketta laius kuni 42,8 cm. Pealtpoolt ühtlaselt hallikaspruun.

 

Tähisnina-naaskelrai kõhu- ja seljapoolelt

Mai, 2019

Vaata lisaks:

Sulgsaba-naaskelrai (Pastinachus sephen)
Astelrailased (Dasyatidae)
Kalale.ee KIK