Tulusepüük

Tulusepüük, ka tohusepüüktoosepüüktulusel käimine, toosel käimine, ahinguga kalapüük tulevalgel rannikumeres või järves. Parim aeg tulusepüügiks on hilissuvine tuulevaikne ja pime öö. Tuleaines (tõrvased männihalud ehk tõrvakad, kasetoht vms, mis andis eredat tuld) asetati paadi käila või ahtri külge kinnitatud raudhargile ehk tulehargile ehk tuluse- ehk tooserauale. Püüti peamiselt haugi, kes tule all seisatas. Üks kalureist tõukas paati, teine raius paadininas ahinguga. Matsalu lahes seoti kaks paati kokku ja tuli tehti nende vahele. 1930-ndail hakati kasutama karbiidi-, gaasi- või elektrilaternaid. Harvem püüti paadita – üks kalur hoidis tõrvikut, teine lõi ahinguga. Tulusepüük kui laevasõitu häiriv tegevus (eksitavate tulede tõttu pimeduses) keelati Eesti mererannikul 1880-ndail, kuid see püsis kohati 20. saj algupoolel veel elujõulisena, eriti järvedes ja suhteliselt kinnistes lahtedes, nt Matsalu. Lõplikult hääbus tulusepüük pärast seda, kui 1939 keelustati kalapüük ahinguga.


Tuluseraud

Soomes on ahinguga kalastamine ja ka tulusepüük lubatavad tegevused: seal on peetud tulusepüügis ka Euroopa Meistrivõistlusi. Tänapäeval ei kasutata selle juures aga enam valgusallikana lahtist tuld, vaid elektrilampe.


Tulusepüügi EM 2014 Pieksäjärvel. Foto: Marko Happo

Jaanuar, 2018

Vaata lisaks:

Ahingupüük
Ahing (västar; angerjaahing)
Kalale.ee KIK