Tuletorn

Tuletorn, ka majakas, laevasõidu ohutust tagav ja navigeerimist kergendav tornikujuline ehitis, mille tipus on tugev valgusallikas. Suunavad tuletornidnäitavad saarestikes, skäärides, väinades ja sadamasuudes ohutut laevasõduteed. Paljud neist on laevasõidutee telje sihis paarikaupa (sihttuletornid) – kahe tuletorni poolt moodustatav mõtteline joon (liin, liitsiht) määrab ohutu kursi sadamasse, kanalisse vm sõitmiseks. Hoiatavad tuletornid on ehitatud takistustele, mille eest nad hoiatavad (madalatele, karidele, kaljudele). Asukoha järgi eristatakse kalda- ja meretuletorne. Tuletorni kõrguse valikul arvestatakse pilvede väikseimat (80-100 m) ja lainete suurimat kõrgust (10-15 m), samuti vajalikku nähtavuskaugust. Väikese nähtavuskaugusega (kuni 10 meremiili) tuletorni nimetataksetulepaagiks. Tuletorni nähtavus oleneb tuletorni kõrgusest, värvusest ja sellest, kui selgelt ta ümbritsevast taustast eraldub (paremaks eristamiseks ehitatakse tuletornid erinevatena, metsa taustal olevad tuletornid värvitakse valgeks, mere taustal olevad musta-valge triibuliseks või punaseks). Valgustusseade peab tagama, et öösel paistaks tuli niisama kaugele kui päeval paistab torn.

Tuletorni põhiosad on vundament, torn, rõduga ülaosa ja valgusti ehk latern. Valgusti koosneb valgusallikast (gaasi- või elektrilampidest jms.) ja optikaseadmest (valgust murdvatest ja peegeldavatest astmelistest läätsedest, värvilistest klaasidest jm.). Enamikus tuletornides töötab valgusti harilikult päikese loojangust tõusuni. Mõnes tuletornis on pidevalt, mõnes perioodiliselt valgustav (plinkiv, pöörlev, varjutav, kombineeritud) tuli. Paljudes tuletornides on latern jaotatud sektoreiks, nii et ohutus sihis paistab valge, sellest kõrvalekaldumisel roheline või punane tuli. Tuletornis on sidepidamiseks ning halva nähtavuse korral raadio- ja helisignaalide andmiseks raadio- ja akustikaseadmed.

Vanimad tuletornid ehitati kivist (Pharose tuletorn, Kõpu tuletorn Kõpu poolsaarel), kõrgeim kivituletorn (99,6 m) ehitati 1986 Bretagne’i poolsaarele.

Maailmas on ligi 15 000 tuletorni, Läänemere ümbruses 360 ja Eestis 41 tuletorni (218 tulepaaki). Lisaks on ajalooliselt huvitavaid tuletorne ja/või navigatsioonimärke, mis on kasutusest välja jäänud, kuid pakuvad huvi meresõidu ajaloo või arhitektuuriobjektidena (Laidunina, Kiipsaare, Käsmu).

Eesti esimesed tuletornid tehti enamasti puidust (Sõrve poolsaarel, Ruhnus), sest neid oli kõige kergem ehitada. 19. sajandi keskel hakati ehitama metalltuletorne (malmist valatud osadest, terassõrestikuga, kombineeritud konstruktsiooniga, nt Keri tuletorn). 20. sajandi algul ehitati raud- ja kivikbetoontuletorne (Ozarõ 1903, Virtsu tuletorn, Kübassaare tuletorn, Abruka tuletorn). Torni põiklõige tehakse harilikult ümmargune, siis on tuulesurve väikseim. Meres paiknevad tuletornid rajatakse vaialustele, kivipuistele, hiigelmassiividele või ujutatavaile kessoonidele.

Nüüdisajal kasutatakse tuletornides valgustuse saamiseks ka radioaktiivseil isotoopidel töötavaid generaatoreid (Eesti rannikul oli selliseid NSV Liidu valduses olevaid tuletorne ja tulepaake 29, esimesena sai sellise toite Tallinnamadala tuletorn; viimased sellised toiteallikad viidi 30. septembril 1994 Venemaale). 1994. aastal hakati Eesti tuletornides kasutama päikesepatareisid. Mereviki

 

Töötavate tuletornide arv on kogu maailmas hakanud vähenema – neid asendavad moodsad elektroonilised navigeerimisvahendid.


Rukkirahu tuletorn

Jaanuar, 2019

Vaata lisaks:

Tulelaev
Kalale.ee KIK