Veehaldjas (eesti)

Veehaldjas, olend eesti mütoloogias, hõlmab näkke, meri- ja vesineitsisid, veealuseid, vete-ema ja tema tütreid, samas on vahel ka näkile vastandatud. Enamasti pahatatlik. Veehaldja kirjelduse esitab M. J. Eisen raamatus „Eesti mütoloogia“ (1919):

„Eesti vana nimi vees asuva kurja vaimu kohta esineb meile sõnas „vesihaldijas“, harvemini „jõehaldijas“, „järvehaldijas“, „merehaldijas“. Nime vesihaldijas tarvitakse kõige enam Viru-, Harju- ja Järvamaal. Läänemaal kuuldakse harukorral „halkja“ nime; üleüldiselt esineb Läänes ja muis maakondades näkk vee valitsejana. Mõnes kohas tuntakse aga ka „jõealuseid“, „allika-aluseid“, „veealuseid“ vesihaldijate asemel ehk kõrval. Vesihaldija kodumaal astuvad näkk ja vesihaldijas kõrvuti platsi. Pea jutustakse sama lugu näkist, pea vesihaldijast. Vahetamisi tarvitab rahvasuu korra üht, korra teist nimetust. Ühte moodi tigedat loomu avaldavad mõlemad — näkk ja vesihaldijas.

Sellevastu näikse merehaldijas vahel koguni inimest hoiatavat ehk vähemalt mitte alati kurja tegevat. Wiedemann teab jutustada, et kaitseks vesihaldija vastu vee äärde haldija kuju ehk haldija nukk — jalapikkune inimese kuju — üles pandi. Niisugune haldija kuju oli haldijale hernehirmutiseks. Vesihaldijas ei julenud niisuguses kohas iialgi inimesi kiusata.

Vististi peeti alguses vesihaldijat paremaloomuliseks kui näkki ja arvati, et vesihaldijas tarviduse järele head ehk kurja teeb. Soomlastega on meil vesihaldijas ühine. Kuid selle algupärase Soome sugu haldija on Germaani sugu näkk eemale tõrjunud, talle ainult Eestimaa põhjapoolses osas veel eluaset lubades.

Naistesugu vesihaldijatega sulavad ühte „vesineitsid“, „mere-ema tütred“, „meretaadi tütred“, „mereneitsid“, „mereneiud“, „vete-ema tütred“, „vee-ema tütred“, kõik sama nime ja olevuse teisendid. Kõik need „tütred“ ja „neitsid“ näikse healoomulised olevat. Vististi tuleb mõne loo tegelane, keda näkineiuks ehk vesihaldijaks nimetakse, vesineitsite kirja lugeda. Mereneitsid tulevad kaldale nutma, kui isa käsu peale peavad mere mässama panema, nutma sellepärast, et niisuguse meremässu tagajärjel palju inimesi ära upub.

Vesineitsiteks tuleb neidki tütarlapsi arvata, kes vahel merelehmadega välja tulevad karja. Enamasti lähevad merelehmad rannas söömise järele jälle vette tagasi, kuid vahel ajab mõni nägija nad oma karja sekka ja nad jäävadki sinna. Nad poegivad ja neist saadakse tubli piimalehma tõug. Mõne korra kasvab neist suur kari; kuid tuntakse juhtumisi, et merelehmad kõige poegadega 7 ehk 14 aasta pärast vette tagasi lähevad.“

Allikas: M. J. Eisen. Eesti mütoloogia. 1919

November, 2018

Vaata lisaks:

Näkk (eesti)
Vete-ema (eesti)
Näkk
Merineitsi
Müütilised veeolendid
Kalale.ee KIK