Ved-ava (mordva)

Ved-ava (mordva Ведь-ава,'vee-ema'), olend mordva (mokša ja esra) rahvausundis. Usuti, et igas jões, järves ja allikas on oma vee-ema. Teda peeti vee, abielu ja sünnitamise kaitsjaks. Ette kujutati teda pika noore naisena, kellel on põlvini ulatuvad heledad juuksed. Ved-ava mees on pika hõbedase habemega Ved-ata, kelle kohta on säilinud vähe pärimust. Reeglina neid koos ei nähtud. Vee-ema nähakse öösel või hilisõhtul alasti vett pritsimas või juukseid kammimas, harvemini ämber käes või seljas panar (mordva särk).

Vee-emal on nii häid kui ka halbu iseloomujooni. Teda kujutatakse kalade kaitsja ja inimese õpetajana – ta teeb ettepaneku loobuda kalastamisest ja hakata põlluharijaks. Müütilistes lauludes on ved-aval antropofaagilised kalduvused – ta on õel, nõuab ohvriks inimest või tema asju. Ohvri elu eest nõuab vee-ema tema tütart või poega. Ta nõuab ohvrit ka vesiveski ehitamise korral.

Legendi järgi tekkinud vee-ema siis, kui kuradid otsustasid endale taevas trooni püstitada. Jumala saadetud ingel ei suutnud neid taevast alla lükata, kuid peaingel Miikaelil see siiski õnnestus. Mõõgaga, mille tipus oli rist, tõukas ta kuradid taevavõlvilt alla. Vette kukkunust sai ved-ava, kuivale kukkunust sai kurat.

Uskumuse järgi elavad Ved-ava ja Ved-ata sügavas vees, vihane Ved-ava tõmbab vee alla uppumisele määratuid. Kui inimesel õnnestub pääseda, tuleb tal kindlasti vee-ema tänada, talle kummardada ning visata vette raha ja hirsitange. Hiljem pidi ta minema posijaga kolme tee ristile “lepitama”. Kui pääseja oli lapseootel naine, võis rituaali täitmata jätmine põhjustada sünnitamisel vastsündinu surma või lapse hilisema tummaksjäämise.

Pruut viidi mehekodus teisel pulmapäeval jõe või allika juurde, teda esitleti kohalikule vee-emale ja korraldati vee-ema auks palvus. Pruut pidi viskama vette sõrmuse, eakad inimesed karaski. Seejärel palus noorpaar vee-emalt lapsi. Kõigi eest salaja käis noorpaar jõe ääres ja viskas vee-emale vette leiba, soola, veiseliha ning riiet. Osa toidust sõid noored ära jõekaldal teineteise embuses istudes ja vee-ema kutsudes.

Ved-ava auks korraldati kaheksa päeva pärast lihavõtteid palvus - vette visati mune ja põlev viljavihk. Jooksval aastal abielluda soovivad noormehed ja last ihkavad naised kastsid end vette. Ved-ava poole pöörduti ka armuloitsudes. Ka vihm arvati sõltuvat vee-emast – kui polnud kaua sadanud, viidi läbi palvus. Külaelanikud läksid allika juurde, “äratasid” ved-avaja palusid vihma. Seejärel pritsisid nad üksteist ja kastsid ka ennast veega üle. Söödi kaasatoodud tavanditoitu, mõnikord pandi vee-emale vette mune. Enne suurvett paluti vee-emalt tervist - ohverdati kana ja lauldes paluti tal inimeste peale mitte vihastada.

Allikas: Tatjana Devjatkina. Mordva mütoloogia. Tartu, 2008; PDF versioon – digar.ee.

Jaanuar, 2023

Vaata lisaks:

Niške paz (kõrgeim jumal erzade mütoloogias)
Mordva vihmapalvus
Ved’mastorpaz (mordva vetevalitseja)
Vesi mordva mütoloogias
Mordva vetehaldjas
Vud-Ava (vete-ema maridel)
Vete-ema (eesti)
Müütilised veeolendid