Tsiguateroos

Tsiguateroos (ka siguateroos, ingl k ciguatera), mürgistushaigus, mis tekib inimestel, kes söövad tsiguatoksiini sisaldavaid kalu. Tsiguatoksiin koguneb niisuguste kalade kudedesse, kes troopilistes meredes korallrahude läheduses toituvad teatavatest vagurviburvetikatest (Dinoflagellata), täpsemalt liigist Gambierdiscus toxicus, kes toodab mürki. Vetikatest toitunud kaladest satub tsiguatiin omakorda suurematesse röövakaladesse nagu noolhaugid ehk barrakuudad (Sphyraena), riffahvenlased (Lutianidae), kivikohad (Epinephelus), mureenlased (Murenidae) jt; potentsiaalselt võivad mürgistust põhjustada ligikaudu 400 kalaliiki. Mürgituse sümptomiteks on suu ja huulte tuimus, metallimaitse suus, lööbed, kõhulahtisus, oksendus ning lausa valu tekitav ülitundlikkus jahedama õhu, toidu või joogi suhtes, samuti hallutsinatsioonid. Haigus võib kesta nädalaid, kindlat ravi ei ole ning esineb ka surmajuhtumeid.

Haiguse nimi tuleneb hispaaniakeelsest sõnast cigua, mis tähendab ‘tigu’, kuivõrd minevikus peeti mürgistuse põhjustajaiks ekslikult tigusid. Vetikate mürgisus on muutuv ja selle muutumise põhjused veel ebaselged, seepärast pole ka tsiguateroosi puhangud täpsemini prognoositavad, kuid tähele on pandud, et need korduvad umbes 20 kuu tagant. Mürgituse tekkimist ei hoia ära ka kalade korralik läbiküpsetamine, kuivõrd siguatiin on kuumuskindel. Tsiguateroos on kõige levinum kalamürgistus: igal aastal leiab aset troopilistes piirkondades, kus elab kokku umbes 0,4 miljardit inimest, kuni 50 000 mürgitusjuhtu. Kõige sagedamini tuleb mürgitusi ette Polüneesias - aastas umbes 500 juhtumit 100 000 elaniku kohta.

Suur Kalaraamat, 2016

November, 2018

Vaata lisaks:

Mürgised kalad
Kalale.ee KIK