Sõbrakaubandus

Sõbrakaubandus(soome seprakauppa), põhiliselt vahetuskaubanduse vorm, mis rajanes samade partnerite püsisidemetel, kusjuures kaubatehinguga kaasnes osapoolte laialdasem lävimine (kostitamine, laenu andmine jmt). Eesti randades püsis sõbrakaubandus (põhjarannikul Eesti ja Soome randlaste vahel, põhja- ja läänerannikul kohalike randlaste ja maatalupoegade vahel) II maailmasõjani. Soome ja Eesti vahetuskaubandus sai alguse arvatavasti 13. saj Virolahe piirkonnast, kuhu rändpüügil käinud Eesti kalurid rajasid paikse asustuse, säilitades sidemed endiste koduküladega (soome etnograafi K. Vilkuna (1902-80) teooria); samale seosevormile tuginevad tõenäoliselt ka Eesti ranna- ja maakülade vahelised suhted. Pärast Uusikaupunki rahu (1721) kujunesid sõbrakaubanduses olulisemaks Soome lahe saared – Tütarsaared, Suursaar, Seiskari, Haapasaari, Lavansaari, Tammio jt. Soomlased käisid Eestis taaliselt kaks korda aastas, kevadel ja sügisel. Põhiliselt vahetati soolasilku rukki vastu, tavaliselt vahekorras kaks mõõtu vilja ühe mõõdu kalade vastu. Vahetati ka otra ja lina, 19. saj keskpaigast kartulit jmt. Ühel kaluril võis olla palju sõpru: osaga neist sidus teda põlvkondade vältel kujunenud sõprus, osa olid nn aastasõbrad, kes vaheldusid. Põhjarannikul olid peamised sõbrakaubanduse kohad Purtse, Mahu (Mahu silgulaat), Toolse, Selja, Vergi, Käsmu, Kolga, Vainupea, Jägala-Jõesuu ja Keila-Joa. Mereleksikon, 1996

Oktoober, 2018

Vaata lisaks:

Sõbralaat
Mahu silgulaat
Kalale.ee KIK