Käsiõng

Käsiõng (ka rulliõng, kaugõng), õngpüünis, mida läbi aegade on käsitletud laiema ja kitsama mõistena. Kõige laiemas mõttes on see olnud peaaegu igasugune õngekonksudega püügivahend, mida saab käsitleda 1 kalastaja – mõiste alla on mahtunud nii lihtkäsiõng, rulliga käsiõng, sikuti, kirbuõng, spinning jm. Mõiste on muutunud ka kalapüügieeskirjas, kuivõrd on muutunud nende püügivahendite loetelu ja kirjeldus, millega kalastamine käib igaüheõiguse alla. Praegu (2018) kehtiva eeskirja põhjal on käsiõng õngpüünis, mis koosneb ridvast, ujukist või noogutist, õngenöörist ja kuni kolmest üheharulisest konksust või kirptirgust ning võib olla varustatud ridvarõngaste, raskuse ja rulli või haspliga.

Niisuguse definitsiooni puhul on käsiõngena käsitletav ka talvine kirbuõng. Muudatus kehtestati 1990-ndate teises pooles ja selle ajendiks oligi taliõnge (kirbuõnge) väljatoomine igaüheõiguse alt, kuivõrd talvine kalapüük Peipsil ja Pärnu lahel oli selleks ajaks saavutanud kontrollimatu ulatuse.

Lisaks taliõngele mahutuvad käsiõnge mõiste alla pika ridvaga noogutiõng, elussöödaõng ja enamusel juhtudel ka põhjaõng (tonka), kui selle puhul on kasutatud õngeritva. Põhikujul on käsiõng mõistetud kui niisugune ujukõng, millega on võimalik heita rakendus püüdjast märksa kaugemale kui püügil lihtkäsiõngega – sellega on võimalik läbi viia nn kaugõngitsemist.

Käsiõnge puhul võib kõnelda ka erinevatest ridva- ja rakendusetüüpidest nagu match-õng, inglise õng, bologna õng, pommõng ehk sbirolino-õng jm, põhjaõnge/käsiõnge puhul aga näiteks ka feeder-õngest.

Püügiks käsiõngega peab olema omandatud harrastusliku kalapüügi õigus.


Oktoober, 2018

Vaata lisaks:

Õngpüünised
Kalale.ee KIK