Ühekiuline õngenöör

Ühekiuline õngenöör, ka tamiil, ühekiulisest (monofiilsest) polümeerist nöör. Eestis levinud nimi 'tamiil' tuleneb saksa ettevõtte D.A.M. õngenööri „Damyl“ nime muutumisest üldmõisteks. Kasutatakse püügil lihtkäsiõnge, käsiõnge ja sikutiga, vähem püügil tonka ja spinninguga, kus on hakatud kasutama valdavalt mitmekiulisi õngenööre, mida enamasti nimetatakse lihtsalt nöörideks või punutud nöörideks. Ühekiulised õngenöörid valmistatakse reeglina polüamiidikiust, punutud nöörid polüesterkiust.

Tamiil saadakse sula polüamiidi läbi filjeeri (mille ava määrab kiu kuju) surudes. Kiud on külmakindlad, peavad vastu mikroorganismide ja keemiliste reagentide toimele. Puudusteks väike valgus- ja kuumakindlus – temperatuuril 150 °C väheneb tõmbetugevus u 50%. Suhteliselt kiire vananemise tõttu kiud kolletuvad, jäigastuvad ja muutuvad rabedaks. Kiududel on erinevaid kaubanimetusi: end NSV Liidu alal kapron ja aniid, Jaapanis amilan ja niplon, Saksamaal perlon (Saksa DV-s oli dederon) ja USA-s nylon (nailon). Toodetakse erinevaid tamiilitüüpe, mis erinevad üksteisest keemiliste omaduste ja valmistamisviisi poolest

Monofilament – toodetakse polüamiidist, traditsioonilisest nailonist, millel on tavapärane tõmbetugevus ja sõlmepidavus, hea venivus; on pehme ning püsib hästi rullipoolil, sellega on mugav heita õngerakendusi või kergemaid ja purjelisi lante (lipplandid, vabinalandid). Pehmendab venivuse tõttu hästi kala sööste ning vähendab ridvale ja rullile langevaid koormusi. Pehmusest tuleneb puudusena tamiili kiire kulumine.

Copolymer –valmistatakse mitme erineva polüamiidi sulamina. Töönduslikul niiditõmbamisel kasutatakse tehnoloogilisi võtteid, mille eesmärgiks on muuta tamiili pealispind tugevamaks (ka sõlmekohal) ja anda tamiilile eriomadusi erinevate püügitingimuste jaoks. Reeglina märksa jäigemad kui monofilamendid.

High-copolymer –tootmisprotsess on veelgi keerukam ning suunatud tamiili tugevuse ja vastupidavuse saavutamisele erinevates püügitingimustes. Siia kuuluvad mitmete eriomadustega tamiilid; eriti suure libedusega, kiiresti uppuvad, päikesevalgusele vastupidavad, jäätumist vähendavad jms.

Enamasti on tamiilid vaid osa kunstkiude tootvate suurettevõtete kogutoodangust ja enam ei saa rääkida mingi konkreetse riigi (saksa, jaapani, prantsuse) tamiilist, kuna tegemist on rahvusvaheliste korporatsioonidega. Suured kalastustarvete firmad tellivad n-ö toortamiili mõnest tehasest, tarbe korral värvivad selle ise, kerivad väiksematele poolidele ja varustavad oma kaubamärgiga.

Tamiili iseloomustavad tõmbetugevus, läbimõõt, pehmus, mälu (deformatsiooni säilumine), stabiilsus (omaduste vähene muutuvus välistegurite toimel) ja tundlikkus. Tamiili, mille kõik näitajad oleksid korraga kõrged, pole võimalik toota, kuna osa omadusi on vastuolulised (nt pehmus ja tundlikkus). Kui tootmine on orienteeritud suurtele kogustele, võib tamiili tõmbamine toimuda liiga kiiresti, mis muudab tamiili nii läbimõõdult kui ka sisestruktuurilt ebaühtlaseks. Head tamiili tõmmatakse aeglaselt, eriti sellist, mis on peenem kui 0,1 mm. .

Tõmbetugevus testitakse kas kuiva või märja tamiili peal. Märgunud tamiili tõmbetugevus on 10–15% võrra väiksem kuiva tamiili tõmbetugevusest, ent tavaliselt on tamiilipoolile märgitud kuiva tamiili tõmbetugevus. Osadele tamiilimarkidele on tootjad taodelnud n-ö sport- ehk võistlustamiili staatuse IGFA sertifikaadi näol. Sertifitseeritud tamiili tõmbetugevus ei tohi olla suurem kui on poolile märgitud. Tõmbetugevust mõjutab tamiili vanus. Tamiil hakkab üsna kiiresti lagunema kohe pärast valmistamist. Tamiilipoolidele märgitud tõmbetugevus peab enam-vähem paika värske, äsjatoodetud tamiili puhul, ent kui tamiil on 2–3 aastat ladudes seisnud, on selle tõmbetugeus väiksem.

Sõlmetugevus on tamiili tõmbetugevus sõlmekohal ja väiksem sõlmeta tamiili tõmbetugeusest. Tamiili tõmbetugevuse ja sõlmetugevuse vahel on teatav pöördvõrdelisus: mida jäigem tamiil, seda suurem on selle tõmbetugevus, kuid seda enam kahjustub tamiili struktuur sõlmekohal, tamiil justkui murdub seal seesmiselt katki. Jäikade tamiilide puhul on erinevus tõmbe- ja sõlmetugevuse vahel suurem kui pehmete tamiilide puhul. Sõlmetugevus oleneb ka sellest, missugust sõlme kasutatakse ja kuidas seda seotakse: kui järsud on sõlmes tamiili murdumiskohad, mitmele aasale jaguneb tõmbejõud, kas sõlme kinni vedades asetuvad sõlmeaasad just tarvilikesse paikadesse jms.

Läbimõõt on seotud tõmbetugevusega ja märgitud tamiilipoolile. Erinevate püügivahendite, püügiviiside ja saagikalade puhul vajatakse erineva läbimõõduga tamiile. Poolile märgitud läbimõõtu ei saa täielikult usaldada. Võistluskalastajad on tamiile mõõtes tõdenud, et reeglina on need märgitust 0,005 kuni 0,03 mm jämedamad.

Ristlõige on põhimõtteliselt ümmargune, kuid täiesti ümmargune on see reaalselt vaid tehases, vahetult pärast läbi filjeeri tulemist. Tamiil muutub poolile kerides natuke ovaalseks, selleta ei saaks tamiilikeerdusid moodustadagi. Värske tamiil taastab sirgestudes ümara ristlõike, ent kui tamiil on poolile keritud tugevama pinge all, deformeerub see aja jooksul taastumatult. Silmaga ei pruugi me seda näha, kuid vanemat tamiili sõrmede vahelt läbi tõmmates tajume sõrmeotstega selle ebaühtlust.

Pehmus on tamiili võime painduda ilma tamiilis tekkivate sisepingeteta ja seotud tamiilikiu tihedusega: mida väiksema tihedusega on tamiil, seda pehmem see on. Väiksema tiheduse tõttu on pehmemad tamiilid väiksema tõmbetugevuse ja kiirema kulumisega. Et tamiil üldse rullipoolil püsiks, peab see olema parajalt pehme. Tamiili pehmus mõjutab heidete kergust ja pikkust – pehme tamiil liigub läbi ridvarõngaste sujuvamalt. Pehmust hinnatakse ka seetõttu, et kui kala (õngitsemise ajal) vees tamiili puudutab, häirib pehme tamiil teda vähem kui jäik.

Tamiili pehmust on võimalik määrata mitmel viisil: 1) võttes kahest erinevast tamiilist ühepikkused jupid ja hoides neid ühest otsast horisontaalselt sõrmede – tamiilijupp, mille vaba ots omaenese raskuse all madalamale vajub, on pehmem; 2) pannes jupi tamiili siledale klaaspinnale - kui tamiil jääb lebama ühtlaselt, on tegemist pehme tamiiliga; 3) kerides mõne tamiilikeerd ümber 3–4 sõrme ja siis vabaks lastes – kui tamiil "kargab" kohe sirgeks, on tegemist jäiga tamiiliga, kui keerud jäävad sõrmedele püsima, on see pehme tamiil, kui sirgestumine toimub aeglaselt, on tamiil vahepealne, n-ö poolpehme.

Venivus kujutab enesest tamiili võimet pikisuunas ajutiselt deformeeruda ja sõltub kiutoorme omadustest. Enamasti venivad tamiilid kuni 20–30% oma pikkusest. Erinev on kuiva ja märja tamiili venivus – märg tamiil on venivam. Seetõttu võiad märjana rullipoolile keritud tamiili keerud ennast kuivades ülitugevasti alumiste kihtide keerdude vahele pressida. Venivuse heaks küljeks on see, et veniv tamiil summutab haagitud kala sööste ja väldib äkiliste koormuste tekkimist ridvale ja rullile, halvaks küljeks on see, et haakelöök võib jääda nõrgaks, sumbuda. Enne katkemist venib tamiil välja. Väljavenimine on tamiili taastumatu deformeerumine, mis toimub siis, kui tamiilile rakendatakse kestvalt suurt koormust.

Mälu all peetakse silmas tamiili painutamisel tekkivat jääkdeformatsiooni – seda, et rullipoolilt maha keritud tamiil kipub ennast ikka keerdudesse hoidma ega sirgestu ilma tõmbeta. Mida jäigem, tihedam on tamiil, seda enam kipub ta ka "mäletama", pehmem tamiil mäluvabam. Töönduslikult saavutatakse mälu pärssimine tamiili keemilise koostise ja vastava tootmistsükli abil. Toodetakse ka tamiile, millel on väidetavalt 0-mälu.

Värvus antakse tamiilile selleks, et see kalamehele endale paremini nähtav oleks, ehkki turundamisel kõneldakse ka tamiili värvuse sobitumisest veekogu värvusega. Toodetakse ka nn muutuva värviga tamiile, mis omandavat just selle veekogu värvuse, milles neid kasutatakse. Samas on värvilised (ka helendavad) tamiilid mõnedes oludes (hämaruses, jääl) vägagi praktilised.

UV-kiirguse taluvus on näitaja, mis iseloomustab tamiili vastupanuvõimet päikesevalguse lagundavale toimele. Toodetakse tamiile, mille omadused ei halvenevat ka 800 tunnise pideva „päevitamisega“. Nii kõrge valgusetaluvus on tegelikult tarbetu, sest pole reaalne kalastada 800 tundi ühe rakendusega ilma, et see kuhugi kinni jääks, sassi ei läheks või lihtsalt ära ei kuluks.

Superlibedus on tamiili omadus, mille saavutamiseks kaetakse tamiil tefloni või muu sellelaadse ainega. Nii töödeldud nööri peetakse ikkagi ühekiuliseks, mööndusega, et see on kahekihiline. Mida siledam (libedam) on tamiili pealispind, seda vähem tamiil kulub ja seda nõrgemini veab seda kaasa veevool.

Uppuvus on tamiili eriomadus, mida on vaja mõningate püügiviiside puhul, et vältida tuule ja lainetuse mõju õngenöörile. Tavatamiili on võimalik muuta mõneks ajaks uppuvaks vastava sinkant määrdega, mida kasutavad lendõngitsejad.

Tamiili kvaliteeti on teatud määral võimalik hinnata visuaalselt. Ebaühtlase heledusega või sogane toon annab tunnistust kehvast kvaliteedist. Tamiil peab poolil olema selge, sillerdama ja läikima, siis on ta sile, ühtlane ja kvaliteetne. Tamiil säilib kõige paremini pimedas, toasoojas (12–25 °C) ja parajalt niiskes (õhuniiskus 60% ja üle selle) paigas.

Suhteliselt uueks asjaks on fluorsüsinikust (inglise fluorocarbon) õngenöörid, mida turundatakse kui nähtamatuid nööre. Osa omadusi on nendel nööridel etemad kui tavapärastel tamiilidel, osa omadusi samaväärsed ja mõnelt omaduselt (nt sõlmetugeus) jäävad nad alla. 

Allikas: V. Koržets. Õngitsemine+. Tallinn, 2013

September, 2018

Vaata lisaks:

Asso
Abulon
Shimano õngenöörid
Stren
Fluorsüsinikust õngenöör
Stroft
Sufix
Mitmekiuline õngenöör
Õngenööri valimine
Damyl
IGFA test õngenööridel
Polüamiid
Õngenöör
Kalale.ee KIK