Võrgumaja

Võrgumaja, ka võrgukuur, võrguait, hoone, kus hoitakse võrke jm kalastustarbeid, kuulub kaluri majapidamishoonete hulka või asub rannal eraldi. Kohati on võrgumaja kokku ehitatud ajutise elamuga (kalamajaga) või aitadega. Saaremaal ja Muhus olid paiguti terve küla võrgumajad ehitatud randa pikkade ridadena ühe katuse alla ning taraga ümbritsetud, moodustades nn õue või võrkaia. Samas paiknesid ka vabed ning ajutine elamu (soemaja). Võrgumaja oli paljudes randades püüdjaskonna ühisomand. Eesti vanemad võrgumajad olid rõhtpalkehitised, mille seinad olid laotud hõredalt, et tuul läbi puhudes niiskeid püüniseid kuivataks. 19 saj lõpul hakati ehitama laudvõrgumaju (esmalt Viru rannikul). Saare- ja Hiiumaa idarannikul ning Loode-Eestis ehitati lahtistest paetükkidest laotud seintega võrgumaju. Võrgud rippusid võrgumajas taladel, õrtel, naridel või pulkade otsas, asetsesid võrgukirstudes või suurtes tünnides. Kalurikolhooside moodustamisega vajadus endiste väikeste võrgumajade järele kadus ja enamik neist on hävinud. Mereleksikon, 1996


Võrgumajad Eesti Vabaõhumuuseumis, algne ekspositsioon


Võrgumaja Lepanina rannas 1958. Foto Eesti Vabaõhumuuseumi kogudest

September, 2018

Vaata lisaks:

Kalamaja
Võrguaed
Võrgupüük
Kalale.ee KIK