Võrgupüük

Peamiselt passiivne kalapüük nakkepüünistega (kalavõrkudega), mille puhul kalavõrgud lastakse vette ja võetakse mingi aja möödudes koos loomusega välja. Püügi põhimõte: kala kiilub ennast võrgusilmas kinni või mähib ennast võrgulinasse. Jaguneb seisevvõrgupüügiks ja triivvõrgupüügiks.

Seisevpüügil lastakse võrgud merre harilikult võrgujadas, mis ankurdatakse põhja ühest otsast (lippasetus ehk lipupüük) või mõlemast otsast, varm kasutati ankurdamiseks suuri kive (hila- ehk porukivid). Võrgujada algusesse ja lõppu paigutatakse võrgutähis (võrgumärk, võrgutooder), mille järgi püünised üles leitakse. Triivpüügil triivib võrgujada iseseisvalt või on otsapidi kinnitatud laeva või paadi külge. Algselt püüti vaid sellisest sügavusest, kus võrgud ulatusid veekogu põhjast pinnani, hiljem hakati võrke ka sügavamale veekogu põhja laskma. 19. saj II poolel püüti Eestis võrguga ka vahemistest ja pinnaveekihtidest. Võrgu sügavus määrati sel juhul kivide (ankrute) või ujukite nööride pikkusega. Pealveepüügi viisid on lipupüük või triivpüük, kasutatakse eritüübilisi pinevõrke. Alates 2016. a ei kuulu triivvõrk enam Eesti vetes lubatud püügivahendite hulka.

Rannapüügil viiakse võrgud merre harilikult õhtul ja võetakse välja (käiakse nõudmas) hommikul. Suurte kilu- ja räimevõrkude väljatõmbamise kergendamiseks on kalapaatide vedupardal rull. Võrguga püütakse kala ka jää alt (jääpüük). Tuntakse ka aktiivset võrgupüüki, mille puhul kalavõrku kasutatakse pigem noodana. Tuntud on ka kala hirmutamine võrku (hagepüük, lündil käimine). Mõnikord on võrk tarvitusel tõkkepüünisena (siiakäär).

Allikas: Mereleksikon, 1996

September, 2018

Vaata lisaks:

Nõudmine
Kouk
Hauapüük
Võrguaed
Võrgumaja
Võrgutähis
Lõhevõrk
Võrklaev
Lestavõrk
Lestapüük
Abar
Sillivõrk
Kiluvõrk
Räimevõrk
Triivpüük
Pinevõrk
Jääpüük
Siiakäär
Hagepüük
Võrgujada
Püüvõrk
Raamvõrk
Nakkevõrk
Võrgusilm
Kalavõrk
Nakkepüünised
Kalale.ee KIK