Kuurits

Kurnpüünis, mis koosneb raamist, selistest ja neile rakendatud lõdvast võrgulinast. Raami kaks jalast on omavahel ühendatud hingega (nööriga, traadiga), mis võimaldab jalaseid kokku-lahti liigutada.

Kuurits ja kuuritsapüük raamatus "Eesti kalapüügiriistad" (Tallinn, 1970)

Ehituselt lihtne püügivahend, mille käsitlemine nõuab püüdjatelt jõudu ja vastupidavust. Püüdjad lähevad kuuritsaga vette: kaks meest tõmbavad mööda jõe või järve põhja kahte umbes nelja meetri pikkust jalast, kolmas liigub neist tagapool ja surub jalaste tagumisi otsi tihedalt põhja kohale. Kalda ääres surutakse jalased alt kokku ja tõstetakse kuurits veest välja. Võrgutiibadele jääb muda, prahti ja veetaimi, ent ka mõni kala või vähk. Neljas mees (kotimees), korjab kalad kotti ja püüki korratakse, kuni kala on piisavalt või püüdjad väsinud ja läbikülmunud.

Parimaks püügiajaks on peetud hommikupoolset ööd ja kunagi oli kuuritsapüük külameeste tavapärase elu osa. Oletatavasti on püügiviis jõudnud meie Lõuna-Eestisse ida poolt, kuid idapoolsete lähinaabrite (Pihkva, Petserimaa) juures tänapäeval sellist kalapüügiviisi enam ei tunta. Haanjamaal on mõnedes talumajapidamistes kuurits olnud olemas niikaua kui suuline mälu tagasi ulatub, seda on kasutatud põlvest põlve ja uute kuuritsate valmistamisel võetud eeskuju vanadest. On teada, et tänapäevase võrgu asemel kasutati varasemalt hõredalt kootud rõivast. Püügiviisi nimeks on olnud ka "kallu rõivaga tõmbaminõ".

Tänapäeval ei laiene kuuritsapüügile enam igaüheõigus ja see on lubatud vaid kalastuskaardi omandamisel. Püügivahendi ja -viisi elushoidmiseks korraldatakse külaelu eestvedate poolt kuuritsapüügi võistlusi, milledest suurim ja tuntuim on „Viitinä kuurits“.

August, 2018

Vaata lisaks:

Liiv
Viitina kuurits
Kuuritsapüügi hümn
Kurnpüünised
Kalale.ee KIK