Põhjanoot

Põhjanoot, ka mutnik,lestanoot, kurnpüünis, mis koosneb võrdse pikkusega veoköitest, tiibadest ja noodapärast,on mõeldud veekogu põhja hoiduvate kalade püügiks. Eesti rannameres kasutatakse liivasel ja kivideta merepõhjal peamiselt lestapüügiks ja kannab lestanooda nimetust, Peipsis püütakse sellega peamiselt ahvenat ja koha ning püünis kannab mutniku nime (tuleneb vene sõnast мутить, 'sogaseks ajama'). Püügi põhimõte on mõlemal sarnane. Põhjast pinnani mitteulatuv sümmeetriline püünis heidetakse kolmnurkselt või ringikujuliselt veekogu põhja (pära jääb kaare keskossa) ja veetakse välja ankurdatud paadile mõlemast tiivast üheaegselt. Pära, kuhu koguneb kala, ning suhteliselt lühikesed tiivad on valmistatud noodalinast, mis peab püügisuuruses kala kinni, väiksemad aga pääsevad läbi silma välja. Nooda avamiseks on tiibasid, pära ja suud ümbritsevad selised varustatud ujukite ja raskustega. Pikkadeks veoköiteks kasutatakse lestapüügil jämedat (käevarrejämedusega) pehmet köit, Peipsil aga lappesse veetud noodalinapunti, mis on iga 5–6 m järel nööriga kokku seotud. Sellist veoköit mudasel põhjal vedades tekib selle kohale mudapilv nagu kardin. Ka lestapüügil vajub raske veoköis põhja ja tõstab liikumisel üles põhjamuda. Selliste kahelt poolt lähenevate „kardinatega“ hirmutatakse kala kitsasse koridori, mis siis võrkosaga läbi traalitakse. Viletsa nähtavusega sogases vees satub kala tiibade vahele ja sealt edasi kalakotti.


Mutniku noodalinast veoköis

Püügil osaleb 4-6 kalurit.

Põhjanoot laotakse sassimineku vältimiseks noodakasti väga korrapäraselt alates nn jooksuköiest. Seejärel laotakse kasti võrkosa, tiib-pära-tiib, ülemine- ja alumine selis eraldi ja lõpuks teine nn kannaköis, mille külge on seotud suur ankur.

Püügikohal heidetakse esmalt vette ankur, mis ühendatakse ujukiga (üldjuhul erkpunane ja suur) ja seejärel alustatakse kannaköie (~500 m) veeskamist. Paat teeb laia kaare, et haarata noodaga võimalikult suur ala. Võrkosa heitmisel liigub paat sirgjoones ja jooksuköie veeskamisel tuleb kaarega ankru juurde tagasi. Siin pannakse paat vees olevale ankrule veoköite sissevõtmise vastasküljest. Vintsi täiel veojõul töötades peab ankur hoidma paati paigal. Jooksu- ja kannaköis viiakse läbi eraldi paiknevate sissevõturullikute vintsi friktsioontrumlitele. Üheaegselt võetakse sisse nii jooksu- kui ka kannaköis. Kalurite tööks on vintsilt tulevad köied kuhja lapata. Mida lähemale noodakotile, seda kiiremini köit sisse hakatakse kerima. Tiibade veest väljatulekul tuleb võrkosa sissevõtmiseks noot juhtrullikutest välja võtta. Nooda kalakoti tühjendamine toimub üle paadi poordi.

Enne järgmise noodaheite tegemist tuleb jooksuköis ümber koilata või koilatud püünise punt ümber keerata, et püünise saaks jällegi samas järjekorras (kannaköis, tiib-pära-tiib, jooksuköis) vette lasta. Tavaliselt tehakse järgmine noodaheide ristikheinalehe kujuliselt, ankrut vahepeal välja võtmata ja samalt anklrupaigalt tehakse kuni 4 heidet.

Peipsis püütakse mutnikuga sügisel (kevadel on mutnikupüük keelatud) ja tehakse keskmiselt 8-10, harvem 15 loomust päevas. Ühe loomuse kestvus on 30-40 minutit. Püügi edukuse määravad paljud tegurid, sh vee läbipaistvus ja temperatuur. Sogase veega ja soojal aastaajal pole mutnikupüügist kasu, kuna tekitatav mudapilv ei eristu kuidagi muust veemassist ja peletina see ei toimi.


1. Püügikohale jõudes heidetakse ankur, püünis veetakse välja sellises järjekorras: kannaköis, tiib-pära-tiib ja veoköis. Laev liigub tagasi alguspunkti ja kinnitub ankrule.

2. Vintsiga tõmmatakse veo- ja kannaköis korraga sisse. Selliselt püütakse püünisega ümberpiiratud ala läbi.

3. Nooda kalakott tühjendatakse üle laeva poordi.


Mutnikupüük Peipsil. Foto: Aimar Rakko

Allikad:

Rannakalurematerjalid.ut.ee

Aimar Rakko. Põhjanooda ehk mutnikupüügist Peipsil. Kalastusinfo.ee

August, 2018

Vaata lisaks:

Kurnpüünised
Noot
Kalale.ee KIK