Iilastuli

Iilastuli, ka iidetulihiiletulihiilehiilas; mereranda süüdatud lõke, mida on kasutatud teadete edasiandmiseks ja ka randumispaikade nähtavakstegemiseks pimedal ajal. Rannalõketega teadete edastamisest Läänemere regioonis pärinevad esimesed kirjalikud allikad viikingiajast. Väidetavalt toimis siis ranniku laevateede ääres ühtne valvesüsteem, mille ülesandeks oli meremeestele tee näitamine ohutusse sadamasse või randa, kuid märgutulesid kasutati valvesüsteemis ka hoiatuste ja muude sõnumite edastamiseks

Iilastuledeks nimetati rannaäärseid märgutulesid eelkõige Eesti saartel ning neid süüdati peamiselt hämaruses või pimeduses püügilt naasvate kalurite jaoks. Tuld hoidis üleval iilane ehk iilaspapp ehk tulemees, kes sai selle eest igalt tule järgi randunud paadilt 100 räime. Niisugune navigeerimiskorraldus kehtis aastasadu, kuni rajati rohkelt tulemärke ja majakaid ning võeti kasutusele uudsemad navigeerimisvahendid (kompass jm), kõige uuemal ajal pole aga GPS-süsteemide kasutamise tõttu iilastulede läitmine tarvilik ka kõige kõrvalisemate maabumispaikade leidmiseks.

Wiedemanni sõnaraamat toob ära sõnad hilendama ja hilgendama kumamise, helendamise või hiilgamise tähenduses. Tegemist on läänemeresoome sõnatüvega: soome, vadja ja isuri keeltes on hiilisüsi; liivi meremeeste salakeeles aga on il tuli. Andrus Saareste sõnaraamatus on vormid hiiletulihiile ja hiiletis.

Iilastulede süütamise komme on tänapaeval elustatud muinastulede ööna, mida hakati pidama alates 1992. a. Augusti viimasel laupäeval süüdatakse Eestis, Soomes ja ka teistes Läänemere maades mere ääres päikeseloojangul lõkked.

August, 2018
Kalale.ee KIK