Kalakasvatus

Kalakasvatus, akvakultuuri ehk vesiviljeluse haru, mis tegeleb kalade kasvatamisega peamiselt inimtoiduks, ent ka looduslike veekogude varustamiseks noorkaladega, et tugevadada olemasolevaid või taastada hävinenud kalapopulatsioone. Inglise fish farming; prantsuse pisciculture; hispaania piscicukultura; soome kalankasvatus, kalanviljely; vene рыбоводство.

Kalakasvatus sai alguse Hiinas karpkalade kodustamisest. Esimeseks kalakasvatuse õpikuks peetakse ~475. eKr Fan Lei käsikirja tiigikalakasvatuse põhitõdedest. Euroopas pidasid roomlased karpkalu jt kalu tiikides juba antiikajal. Tootliku karpkalakasvatusega alustati keskajal praeguse Tšehhimaa ja Saksamaa aladel, mil mungad hakkasid paastumise perioodidel liha asemel toituma kalast. Kalu kasvatati väga pikka aega ekstensiivse ja lihtsa tehnoloogia abil. Vajadus intensiivse kalakasvatuse järgi tekkis 20. sajandi teisel poolel, kui rahvastiku kiire kasvu tõttu suurenes nõudlus kalavalgu järele. Kalapüük maailmamerest tõusis looduslike kalavarude üleekspluateerimise kriitilise piirini ja ainsaks võimaluseks kalu toiduks juurde saada sai nuumkalandus. Sellest alates on kalakasvatus läbi teinud väga kiire tehnoloogilise arengu.

2014. a ületas kalakasvatusest pärinevate kalade tarbimine inimtoiduna maailmas esimest korda kalapüügist saadud kalade tarbimise. Koguseliselt püütakse kalu küll jätkuvalt rohkem kui neid kasvatatakse, kuid suur hulk püügikaladest ei lähe inimtoiduks, vaid kalakasvatustes kasutatava kalasööda valmistamiseks. Maailma suurim vesiviljeleja on Hiina (~70% ). Järgnevad India, Vietnam, Indoneesia ja teised Ida-Aasia riigid. Kiiresti on arenenud kalakasvatus ka mõõduka kliimaga riikides nagu Norra, Hispaania, Suurbritannia ja Tšiili. Lisaks toodangu mahu suurenemisele muutub kalakasvatus ka kvalitatiivselt. Kasvatatakse sadu kalaliike ja nuumkalad muudavad varem haruldaseks peetud kalaliigid palju kättesaadavamaks ja odavamaks (nt lõhe, forell, vikerforell, tuur). Intensiivset kalakasvatust piiravaks teguriks on kalasööda peamise komponendi, ookeanikaladest valmistatava kalajahu kogus. Osalt just seetõttu on maailmas enimkasvatatavaiks taimtoidulised kalaliigid valgeamuur, pakslaup ja karpkala. Kalakasvatustes toimuva aretustööga kujundatakse kalakasvatuse jaoks sobivamaid ja produktiivsemaid kalatõugusid; samuti kasvatatakse erinevate liikide hübriide nagu näiteks bester (beluuga ja sterleti hübriid). On ka niisuguseid hübriide, keda looduslikult ei tekigi nagu nt klaarsäga (aafrika angersäga ja vundu ristand), kes on loodud just nimelt inimtoiduks.


Mageveeline kalafarm

Intensiivsuse põhjal võib kalakasvatust liigitada ekstensiivseks, poolintensiivseks ja intensiivseks.

Ekstensiivse tootmise puhul kasvatatakse kalu looduslikku veekogu meenutavates tiikides või ka ajutiselt suletavates laguunides: inimesese osa seisneb kalade veekogusse laskmises ja väljapüügis. Asustustihedus on väike ja kalade toiduks valdavalt veekogu looduslik bioproduktsioon. Eestis kasvatatakse niimoodi põhiliselt kodutiikides karpkalu.

Poolintensiivse tootmise korral on kalade asustustihedus suurem ja ka põhiosa toidust annab kaladele inimene. Mõjutatakse ka veekogu olukorda; tiike puhastatakse, lubjatakse, reguleeritakse vee läbivoolu jms. Poolintensiivselt kasvatatakse Eestis karpkalu.

Intensiivse tootmine puhul on kalade tihedus väikese veemahuga ja kiire veevahetusega rajatistes väga suur. Keskkonnaolusid hoitakse kontrolli all, kogu toit antakse kaladele inimese poolt. Tootmisprotsessis kalu sorteeritakse ja paigutatakse korduvalt ümber. Kalu vaktsineeritakse, haigestumise korral ravitakse antibiootikumide abil. Intensiivne tootmine on kallis, kuid kõige efektiivsem tootmisviis. Eestis kasvatatakse niimoodi näiteks vikerforelli ja angerjat.


Kalabassein

Vee soolsuse järgi jaotatakse kalakasvandusi mere- või mageveelisteks. Maailmas on domineerivaks mageveeliste kalade kasvatamine. Mereveelisi kalu kasvatatakse kas suletavates laguunides või meresumpades (Norra, Tšiili jt). Ka Eestis on kasutatud meresumpasid, kuid Läänemere madala soolsuse tõttu kvalifitseerub selline kalakasvatus hoopis riimveeliseks.



Meresumbad


Maailmas enimkasvatatud kalaliigid 2013. a

1. Valgeamuur (Ctenopharyngodon idellus)   5 226 202 tonni

2. Pakslaup (Hypophthalmichthys molitrix)     4 591 852

3. Karpkala (Cyprinus carpio)    4 080 045

4. Niiluse tilaapia (Oreochromis niloticus)    3 436 508

5. Jämepea (Hypophthalmichthys nobilis)    3 059 555

6. Hiidkarp ehk katla (Catla catla)     2 776 074

7. Harilik koger (Carassius carassius)    2 595 735

8. Lõhe (Salmo salar)    2 087 111

9. Rohhu-narmasmokk (Labeo rohita)     1 680 689

10. Piimkala (Chanos chanos)    1 043 936

11. Vikerforell (Oncorhynchus mykiss)        814 068

12. Wuchangi idalatikas (Megalobrama amblycephala)       730 962

13. Mustamuur (Mylopharyngodon piceus)      525 636

14. Tähniline madupea (Channa argus)      510 116

15. Amuuri säga (Silurus asotus)      438 736

Aprill 2018

Vaata lisaks:

Kalatiik
Kalakasvatus Eestis
Akvakultuur (vesiviljelus)
Kalale.ee KIK