Süvaveekerge

Süvaveekerge (inglise upwelling, soome kumpuaminen), mere süvakihtidest pärineva külma vee tõus pinnakihtidesse. Kõige sagedamini täheldatakse süvaveekerget mandrilähedastel merealadel, kuid nähtus võib esineda ookeanides kõikjal. Eristatakse nelja süvaveekerke tüüpi: rannalähedane s.-e; suuremahuline tuultest põhjustatud s.-e avaookeanil; tormituultest tekitatud s.-e ja topograafiast tingitud s.-e.

Rannalähedane süvaveekerge on seotud Coriolisi jõuga, mille tõttu tuultest sünnitatud hoovused kalduvad põhjapoolkeral paremale ja lõunapoolkeral vasemale. Süvaveekerget täheldatakse sageli Peruu, Tšiili ja Araabia mere randades, Lõuna-Aafrika läänekaldal, Uus-Meremaast itta jääval merealal, Brasiilia kagurandadel ja Kalifornia rannikul. Neis piirkondades tõuseb pinnale toiteaineterikas vesi ja areneb fütoplankton, mida tulevad sööma kalad – need alad on kalanduslikult väga viljakad.

Punasega on märgitud rannaalad, kus süvaveekerge on enamlevinud

Ekvatoriaalne süvaveekerge leiab aset Atlandi ja Vaikse ookeani ekvatoriaalaladel, kus saavad kokku erisuunalised tuuled ja hoovused. Maa pöörlemine kallutab hoovusi põhjapoolkeral põhja poole ja lõunapoolkeral lõunasse; selle tulemusena tekib ekvatoriaalalal süvaveekerge. Vaikse ookeani ekvatoriaalala on kosmosefotodel eristatav laia triibuna, mille põhjustab sellel alal vohav fütoplankton.


Vaikse ookeani fütoplanktoni ala kosmosefotol

Troopilise tsükloni süvaveekerge on põhjustatud sellest, et pöörlev tormituul paneb ka vee liikuma, lükates seda laiali, ja justkui imeb üles sügavamal asuvat vett. Jahedam süvavesi hakkab seejuures tsüklonit summutama.

Topograafilise süvaveekerke võib tekitada avaookenis näiteks veealune mägi, mis suunab hoovuse kõrvale: hoovus võib muutada ebastabiilseks ja laguneda suurte keeriste jadaks. Kui kaks samas suunas pöörlevat keerist on lähestikku, liiguvad veemassid mõnedes kohtades üksteisest eemale ja nende vahele võib tõusta vesi sügavamatest kihtidest. Sellistes kohtades kihab elu ning need on justkui toitaine- ja kalarikkad oaasid avaookeanis.

Süvaveekerke vastandiks on pealisvee sukeldumine: need on üheskoos nähtused, mis on olulised ookeanide ja merede termohaliinse tsirkulatsiooni kujunemisel.

Läänemere puhul käsitatakse süvaveekerget ja pinnavee sukeldumist kui üsna kitsalt piiritletud vee liikumise viise. Meil üldlevinud definitsiooni järgi tekib süvaveekerge siis, kui tuulega tekitatud merehoovus viib ranna lähedalt pinnavee eemale. Tugeva maatuule tõttu eemaldub soojenenud pinnakiht rannast ja tekkinud “tühimiku” katab mõne aja pärast süvaveekerge. Maa- ja meretuule osa süvaveekerke ning pinnavee sukeldumise tekkes on Läänemerel siiski üsna väike, olulisemateks on piki randa puhuvad tuuled.

Aprill 2018

Vaata lisaks:

El Niño
La Niña
Coriolisi jõud
Termohaliinne tsirkulatsioon
Pealisvee sukeldumine
Kalale.ee KIK