Merelumi

Merelumi (inglise marine snow; saksa Meeressghnee; prantsuse neige marine, hispaania nieve marina), meredes mere ülakihist allapoole vajuvad orgaanilised ja anorgaanilised osakesed (seston jm), mis kokku kleepudes muutuvad helvesteks ja seejärel klimpideks. Erinevalt pärislumest on merelume helbed/tombukesed assümeetrilised. Omavahel kleepuvad nad kokku pingejõu abil. Allveekaameratega on ookeanide põhjas salvestatud fotosid ja videolõike, mis meenutavad talveöist lumesadu - vees tantsiskleb valgete helveste tihedamaid või hõredamaid sambaid. Helbed/klimbid sisaldavad kõdunevate taimsete ja loomsete jäänuste kübemeid (detriiti), fekaaliosakesi, tatti ja kestasid. Mööduvad kalad ja mereimetajad söövad neid helbeid ja roojavad pärast läbiseedimist jälle välja, lisades neile niimoodi gabariite ja kaalu. Sellise „väljaheitelifti“ abil jõuavad helbed merepõhja vaid paari nädalaga – muidu võib mikroosakeste põhjalevajumine kesta aastaid. Merelumi moodustab klimpe kokku puutudes peaaegu kõigega, nt ka tankeritest lekkinud naftaga.

Praktiliselt pimedas ookeanipõhjas saab elu olla olemas vaid tänu sellele, et sinna „sajab“ merelund, mis sisaldab tarvilikke toitaineid. Süvamereloomade magusid täidab enamasti kleepuv lima, harvemini sisaldab see väikeseid loomi. Sellele, mis lima see on, saadi esimesed vastused 1970-ndatel Sargasso merest – tegemist on merelumega.

Ookeanide põhjas ei sööda ära kogu merelund, vaid söömata jäänud kübemed ühinevad teistega ja katavad kogu ookeanipõhja paksu valge limavaibaga.

Süvaveekerke puhul võivad mere põhja ladestunud toitained tõusta vee ülemistesse kihtidesse. Sellest saavad toituda fütoplankterid, neist aga omakorda kalad ja vastav piirkond võib osutuda vägagi kalarohkeks. Samas võivad pinnale kerkinud toitained kutsuda esile vetikate vohamise ja vee õitsemise.


Aprill 2018

Vaata lisaks:

Süvaveekerge
Veeõitseng
Detriit
Seston
Kalale.ee KIK