Latimeeriad (Latimeria)

Latimeeriad (Latimeria), kalapere vihtuimsete (Crossopterygii) (alam)klassi õõnesogaliste (Coelacanthiformes) seltsist. Nn elavad fossiilid, ainus nüüdisajal eksisteeriv kalarühm vihtuimsete klassis.

Õõnesogalisi peeti väljasurnuiks kümnete miljonit aastate eest ja neid tunti kivististe põhjal, millede vanuseks on 70-380 miljonit aastat. Selle rühma kaladel toetavad seljaaju kanali seinu kõhrest või luust kaared, millest igaüks lõpeb ülevalpool ogaja jätkega. See jätke koosneb luust silindrist, mille sees on kõhr. Fossiilsetes jäänustes kõhr ei säili ja ogad on seest tühjad, sellest ka nimetus "õõnesogalised".

Perekonnas on 2 liiki:

Harilik latimeeria (Latimeria chalumnae)

Sulawesi latimeeria (Latimeria menadoensis)

Harilik latimeeria (Latimeria chalumnae); inglise African coelacanth, coelacanth; saksa Komoren-Quastenflosser; prantsuse coelacanthe; hispaania celacanto de Comores; afrikaansi selakant; komoori gombesa, kombessa; soome latimeria; vene латимерия.

Avastamine. 1938. a 23. detsembril püüti Lõuna-Aafrika rannikul Chalumne jõe lähedalt iseäralik kala, kellest kalalaeva kapten Hendrik Goosen teavitas tuttavat muuseumikuraatorit Marjorie Courtenay-Latimeri, kes proovis kohe ühendust võtta professor James Leonard Brierley Smithiga. Kuna too oli jõuludeks ära sõitnud, anti kala topise tegemiseks taksidermistile. Kui Smith sai topisega tutvuda, tuvastas ta selles vihtuimse kala, kellele andis nimeks muuseumikuraatori ja püügipaiga järgi Latimera chalumnae. Kuna kala luustik, lihased ja organid olid topise tegemisel kaotsi läinud, säilis siiski kahtlus, kas tõesti on tegemist erakordselt haruldase elava fossiiliga. Tõenduseks oli tarvis hankida uus isend, mis saadi 1952. a. Latimeeria avastamisest sai XX sajandi merebioloogia suurimaid sensatsioone, millest Smith kirjutas ka polulaarseks saanud raamatu. (Eesti keeles: J. L. B. Smith. Kuidas avastati latimeeria. Tallinn, 1964).Hiljem on latimeeriaid püütud korduvalt: kuni 1968. aastani fikseeriti 18 isendit, neist 16 isast ja 2 emast; 1972. aasta seisuga oli püütud umbes 70 isendit. Lisaks muidugi kohalike poolt püütud latimeeriad, kellest teave teadlasteni ei jõua. Komoori saartel tunti latimeeriat siiski ammu enne tema teaduslikku avastamist, kuid toidukalana teda halvamaitselise liha tõttu ei kasutatud.

Levinud laialt, kuid hõredalt väikeste kolooniatena India ookeani lääneosas Ida- ja Lõuna-Aafrika ranniku lähedal (Keenia, Komooride ja Madagaskarini). Äärmiselt ohustatud liik: 1998. a hinnati populatsiooni suuruseks umbes 500 isendit. Pikkus kuni 2 m, mass kuni 80 kg. Emased isastest suuremad. Värvingus sageli erksinist. Kuigi tegemist on vihtuimsete kaladega, kellest kunagi arenesid kahepaiksed, ei kasuta latimeeria oma uimi liikumiseks merepõhjal. Veel enamgi, latimeeria ei laskugi reeglina põhjale. Eelistab järsku, kaljust kallast, varjub päevasel ajal avarates koobastes (Komooridel 150-200 m sügavusel) kuni 16 kalast koosneva rühmana. Ööseks väljub toidujahile ja võib laskuda kuni 700 m sügavusele. Suudab avada kiiresti oma suu ja välgukiirusel imeda saagi (kalad, peajalgsed) hammaste vahele.


Harilik latimeeria


Sulawesi latimeeria (Latimeria menadoensis); inglise Indonesian coelacanth; saksa Manado-Quastenflosser; malai raja laut; soome sundanlatimeria.

Avastamine. 1997. a veetis merebioloog Mark Erdmann oma mesinädalaid Indoneesias Sulawesi saarel, kus nägi turul müüdavat latimeeriat – kuna Sulawesi paikneb latimeeriate teadaolevast püügipiirkonast umbes 6000 km kaugusel, oletas ta põhjendatult, et tegemist on uue, iseseisva kalaliigiga. Kohalike jaoks oli kala tuntud nime all raja laut (mere kuningas).

Kaljustel randadel 150-200 m sügavusel, päevasel ajal koobastes. Kuni 140 cm pikkune, värvingus domineerib pruun. Morfoloogilisi erinevusi harilikust latimeeriast peale värvinguerinevuse ei ole, geneetiline erinevus 4,1%. Liigi leviala ja populatsiooni suurus ebaselged.


Sulawesi latimeeria
Aprill 2018
Kalale.ee KIK