Pihklased (Myxini)

Pihklased (Myxini), meres elavate keelikloomade klass lõuatute (Agnatha) ülemklassist. Inglise hagfishes; saksa Schleimaale; soome viiksiympyräsuiset; vene миксины. Pihklaste taksonoomilises kuuluvuses pole teadlased üksmeelele jõudnud, kuid fülogeneetilises tähenduses võib pihklasi hoolimata selgroo puudumisest pidada selgroogseteks (Verberata). Pihklased on ainsad loomad, kel on küll kolju, kuid puudub selgroog. Varasemalt on pihklasi paigutatud alamklassina sõõrsuude (Cyclostomata) polüfüleetilisse rühma (klassi).

Harilik pihklane

Välisehituselt meenutavad silmusid, kuid kehaehituses on suuri erinevusi. Kasvavad kuni 45-70 cm pikkusteks. Erinevalt silmudest on pihklaste suu huulteta ja ääristatud kahe paari poistega. Kaks paari poiseid on ka ümber paaritu ninasõõrme. Suus on sarvhambad, kaks rida kummalgi poolt keelt ja üks paaritu hammas suulaes. Silmad on mandunud, naha all peidus. Pihklased on tegelikult pimedad ning orienteeruvad kompimise ja haistmise abil. Peale põhisüdame, mis ajab verd läbi lõpuste, on pihklastel kolm lisasüdant – need tuksuvad üksteisest sõltumatult pea, maksa ja saba piirkonnas. Telgskeleti moodustab seljakeelik. Erinevalt silmudest ei huku pihklased pärast kudemist, vaid koevad elu jooksul mitu korda. Vastsete areng toimub ilma moondeta. Sünnivad hermafrodiitsetena ja valivad soo kasvades, kusjuures ka täiskasvanud pihklane saab vajadusel oma sugu muuta.

Pihklaste keha alapoolel on kaks limanäärmete rida ja neil võime eritada suurel määral lima. Mutta kaeudes ajavad nad vee sogaseks, kuid eritatav lima sadestab kiiresti mudaosakesed ja vesi muutub taas hingamiskõlblikuks. Ka on limaeritusel oluline roll ohvri kehha tungimisel.

Eluviis on öine. Päeval kaevuvad mutta, öösel jahivad hulkharjasusse ja teisi põhja-selgrootuid, kuid tungivad kallale ka surnud või vigastatud kaladele. Kala rünnates närib pihklane ohvri kehassse augu ja tungib tema kehaõõnde, kus sööb ära alguses sisikonna, seejärel ka lihastiku. Võib elada ka mitu kuud ilma toitumata.

Elavad troopilistes ja subtroopilistes meredes nii ranna lähedal kui ka sügavamas vees. Eelistavad olla 100-500 m sügavusel, kuid võivad viibida ka 1000 m sügavusel. Äärmiselt tundlikud vee soolsuse suhtes, eelistavad normaalse soolsusega ookeanivett.


Kalamajanduse kontekstis peetakse pihklasi kahjulikeks, kuna nad rikuvad võrkudesse või õngede otsa sattunud kalu. Viimastel aastakümnetel on nahkgalanterii toodetes hakatud suurtes kogustes kasutama pihklaste nahka (turustatakse sageli angerjanahana), mistõttu Põhja-Ameerika ja Aasia rannikualadel on kohati pihklaste arvukus oluliselt kahanenud. Eriti rohkelt püütud ja seetõttu ohustatud on Jaapani, Taiwani ja Lõuna-Korea rannikualadel kuni 60 cm pikkuseks kasvav pruun imisuu (Eptatretus atami).

Mõningaid pihklaste liike kasutatakse Koreas toiduks, samuti kasutatakse seal pihklaste lima. Selleks hoitakse pihklasi kinnises anumas elusaina, kus nad ärritatuina eritavad palju lima, mida seejärel kasutatakse kulinaarias sarnaselt munavalgele.

Teadlased on avastanud pihklaste lima ainulaadsuse – see koosneb kiududest, mis sarnanevad nendele, mida ämblikud kasutavad oma võrguniidina. Selle lima eeskujul üritatakse luua biolagunevaid polümeere, nt geele, mida kasutada verejooksu sulgemiseks kirurgias või esmaabi andmisel.

Pihklaste klassi kuulub üks selts pihklaselised (Myxiniformes) ja üks sugukond pihklaslased (Myxinidae) 6 perekonnaga, milledesse kuulub ühtekokku 82 liiki (FishBase, märts 2018).

Sugukond pihklaslased (Myxinidae)

Alamsugukond Myxininae (28 liiki)

Perekonnad: Myxine – pihklased (kitsamas mõttes); Nemamyxine - peenpihklasedNeomyxine; Notomyxine

Alamsugukond Eptatetrinae (50 liiki)

Perekond Eptatretus - imisuud

Alamsugukond Rubicundinae (4 liiki)

Perekond Rubicundus

Märts 2018

Vaata lisaks:

Burgeri imisuu (Eptatretus burgeri)
Harilik pihklane (Myxine glutinosa)
Pihklaslased (Myxinidae)
Rühm silmud (Cephalaspidomorphi)
Lõuatud e agnaadid (Agnatha)
Sõõrsuud (Cyclostomata)
Kalade klassid
Kalale.ee KIK