Limnoloogia

Limnoloogia (kreeka limnē 'järv' + logos 'õpetus') ehk järveteadus, kompleksteadus, mis uurib suuremaid aeglase veevahetusega maismaaveekogusid (järved, veehoidlad): nende nõgude ja kallaste ehitust ja muutumist, põhjasetteid, vee füüsikalisi ja keemilisi omadusi, hüdroloogilist ja hüdrokeemilist režiimi, taimestikku ja loomastikku, troofsust ehk toitelisust ja eutrofeerumist ning järvetüüpe ja nende kujunemist. Limnoloogia on tihedas seoses hüdrofüüsika, hüdrokeemia, geoloogia ja hüdrobioloogiaga ning tähtis veekogude kasutamise (veetranspordi, hüdroenergeetika, veevarustuse, niisutuse, kalanduse, rekreatsiooni) ja looduskaitse seisukohast.Ingliskeelses kirjanduses hõlmab limnoloogia (limnology) kõikide sisevete (ka vooluveekogude) uurimist.

Limnoloogia rajajaks peetakse François-Alphonse Forel'i (1841-1912), kelle peamiseks uurimisobjektiks oli Genfi järv. Forel koostas esimese limnoloogia käsiraamatu (1901) ja defineeris limnoloogiat „järvede okeanograafiana“. 

Eesti limnoloogia loojaks peetakse Guido Schneiderit, kes tegi 1904–05 Ülemiste järve kompleksseid hüdrobioloogilisi uuringuid (monograafia ilmus 1908). 1920 ilmus tal koos Max von zur Mühleniga uurimus Võrtsjärve kohta.

1905 asutati Loodusuurijate Seltsi juurde Järvekomisjon, mis suunas Esimese maailmasõjani Eesti hüdrobioloogilisi uuringuid. M. von zur Mühlen uuris Pangodi järve, Rõuge järvi, Saadjärve ja Keeri järve, Leo zur Mühlen Soitsjärve, nende kohta ilmusid ka uurimused.

Esimene eestikeelne limnoloogiaalane uurimus (1923) oli Aleksander Audovalt ja Hendrik Bekkerilt Pühajärve kohta. Enne Teist maailmasõda oli hüdrobioloogiliste uuringute keskuseks Tartu Ülikooli juures tegutsenud Eesti Vete Uurimise Komitee, mille eesotsas oli Heinrich Riikoja (temalt ilmus 1934 Eesti järvede nimestik, 1930 ja 1937 järvede morfomeetria alased ülevaated ja 1940 kokkuvõte 76 Ida-Eesti järve kemismist). 1920 avaldas Johannes Käis uurimuse Võru järvede kohta ning 1938 Robert Voore raamatu Pangodi järve kohta. Teise maailmasõja ajal jäi pooleli Harjumaa järvede uurimine.

H. Riikoja suunas hüdrobioloogilist uurimistööd ka pärast sõda. Jätkus veekogude varude hindamine, sellest kasvasid välja ökoloogilise seisundi uuringud. Juhtkujudeks said Henn Haberman, Neeme Mikelsaar ja Aare Mäemets. 1951–57 töötas Eesti järvedel kompleksne ekspeditsioon (kaasatud olid geograafid, hüdrokeemikud, botaanikud ja zooloogid). 1953 alustati Võrtsjärve ja 1962 Peipsi kompleksset uurimist. 1968 ilmus „Eesti järved” (toimetaja A. Mäemets), selleks ajaks oli põhjalikult uuritud üle 200 tähtsama järve. Uurimiskeskuseks kujunes Teaduste Akadeemia Zooloogia ja Botaanika Instituut (TA ZBI), eriti selle Võrtsjärve limnoloogiajaam.

Eesti jõgesid on suhteliselt vähe uuritud. Mahukad sellealased varasemad uurimistööd tehti 1947–50 Emajõel, Tartu Riikliku Ülikooli ja TA ZBI koostööd juhtis H. Riikoja. 1962–65 uurisid ülikooli teadlased ja üliõpilased Jüri Ristkoki juhtimisel Emajõe vanajõgesid (soote). 1987. aastal algas ZBI-s jõgede süstemaatiline hüdrobioloogiline uurimine, 1991 moodustati jõgede bioloogia rühm. 1987–2000 teostati uuringuid umbes 300 jõel rohkem kui 650 lõigus, kompleksselt uuriti umbes 180 jõge ja tulemused üldistati monograafias „Eesti jõed” (2001).

Märts 2018

Vaata lisaks:

Hutchinson
Hüdrobioloogia
Forel, François-Alphonse
Võrtsjärve Limnoloogiakeskus
Eesti järvede loend
Eesti järvede tüübid
Eesti järved
Järv
Hüdroloogia
Potamoloogia
Kalale.ee KIK