Limnopelagiaal

Limnopelagiaal, järvede pelagiaal, järvede veeala- ja mass. Järvede puhul eristatakse kihistumata veega ja kihistunud veega järvesid. Madalad järved on valdavalt kihistumata ja sügavamad järved kihistunud veega. Järvede kihistumine on meie kliimavöötmes tavapärane suvisel ajal, seda soodustavad soojad ja suhteliselt tuulevaiksed ilmad. Kihistunud veega järvede pelagiaali puhul kõneldakse kolmest ökoloogilisest vööndist: epilimnion; metalimnion ehk termokliin ja hüpolimnion.

Epilimnion, kihistunud järve kõige ülemine veekiht, mis asetseb allpool oleva hüpolimnioni kohal. Kui eristatakse ka termokliini, siis selle kohal. Epilimnion on alumistest veekihtidest soojem, enamasti ka hapnikurikkam. Epilimnion on tugevasti mõjutatud päikesest ja tuulest.

Metalimnion ehk termokliin ehk temperatuuri hüppekiht, veekiht kihistunud järves, mis jääb kõrgemal oleva epilimnioni ja allpool oleva hüpolimnioni vahele. Selles veekihis toimub veepemperatuuri järsk muutus.

Hüpolimnion, kihistunud järve kõige alumine veekiht Üldjuhul on see kiht järves kõige külmem suvel ja kõige soojem talvel, mil veekogu katab jää. Sügavates parasvöötme järvedes on hüpolimioni veemassi temperatuur aastaringselt 4 oC.


Kihistunud järves võivad veekihtide paksused ja temperatuurid vee segunemise tulemusena muutuda, ka võib olla järv kihistunud vaid ajutiselt, nt suvel.

Jaanuar 2018

Vaata lisaks:

Termokliin
Hüpolimnion
Epilimnion
Pelagiaal
Kalale.ee KIK