Anisakiaas (anisakidoos)

Inimese või looma nakatumine parasiitsete ümarussidega, anisakiididega. Inimesel tekib enamasti nakatunud kalade või kalmaaride söömisest, kuid võib tekkida ka mereimetajate või teiste nakatunud loomade söömisel. Tuntud on traagiline juhtum polaaruurijatega, kes sõid jääkaru liha – mõni neist suri polaarjaamas, mõned jõuti evakueerida ja terveks ravida.

Tuntuimaks ja ohtlikuimaks nakatajaks on heeringauss (Anisakis simplex, ka Anisakis marine), umbes 2 cm pikkune ussike, kelle noorjärke võib olla lõhedes, heeringates, sardiinides, turskades jne. Skandinaavias on hästi tuntud ka tursauss (Pseudoterranova decipiens), keda eesti kalamehed on nimetanud (ebateaduslikult) ka tursa maksalutikaks ja kes on Põhjameres tabatavate turskade maksades nii sage, et mõnes piirkonnas ei õnnestugi tabada puhaste maksadega turskasid. Kalades on nad paari sentimeetri pikkused ussikesed, kes nt tursamaksas on oma „peakestes“ kellavedruna keerdus. Kui maksas on neid palju, siis maksa tavaliselt ka ei kasutata, kui aga mõni üksik, nopitakse parasiidid välja ning maks “läheb käiku”. On väga oluline, et tursamaks kuumutataks seejuures korralikult läbi – konserveerimisel peaksid purgid tursamaksaga olema keevas vees umbes 90 minutit.

Anisakiidide lõpp-peremeesteks on hülged, vaalad ja delfiinid ning neid leidub peamiselt piirkondades, kus liigub ka suuri veeimetajaid. Sattudes inimesse pole nad eriti rahul, sest inimene pole vaal ega delfiin, ja soovides “edasi liikuda” võivad kahjustada (mulgustada) inimese soolestikku – raskematel juhtudel tekitab see tüsistusi, mis põhjustavad surma.

Esmasteks nakatumise tunnusteks (1-12 tundi pärast söömist) on kõhuvalu või iiveldus ja oksendamine. Tõsisemad tervisehäired võivad aga tekkida alles kuni nädala pärast.

Anisakiaasi esineb kõige rohkem Jaapanis, kus see saadakse sušist või sašimist, Lõuna-Ameerikas haigestutakse ceviche’st (kiirmarineeritud värske kala), Euroopas korralikult sooldumata heeringa (nt Hollandis maatjes- ehk neitsiheeringas) või pooltooreks jäänud tursamaksa söömisest.

Läänemere kohalikel kaladel anisakiide reeglina ei esine, kuna nad vajavad oma varases arengujärgus kõrgema soolsusega vett. Küll aga võib anisakiide olla nendel liikidel, kes tulevad vahel läbi Taani väinade Läänemerre Põhjamerest, teoreetiliselt siis heeringatel, lõhedel või turskadel. Anisakis simplex´i esinemine on Läänemeres kõige tõenäolisem tuulehaugil, kes veedab põhiosa oma elust ookeanis ja tuleb meie vetesse vaid kudema.

Peamiselt just anisakiaasi-ohu pärast ei lubata paljudes riikides pakkuda toitlustasutustes roogasid toorest ja läbikülmutamata kalast. Anisakiidid surevad kas sügavkülmutamise (24 tundi temperatuuril -20 oC või kuumtöötluse (vähemalt 1 minut 60 oC) käigus.

Eestis ja Soomes kasvatatud vikerforellidel, siigadel ja tuuradel pole heeringaussi kunagi tuvastatud ja neid on lubatud serveerida ka värskelt, ilma läbikülmutamiseta. Samuti ei ole Anisakis Simplex´it leitud räimedel. Läänemere kaladel ongi anisakiidide esinemise tõenäosus võrdlemisi väike, nt on soome teadlased kuni 2016 aastani leidnud merekaladest vaid 2 korral heeringaussi ühe sugulasliigi.

November, 2017

Vaata lisaks:

Heeringauss (Anisakis simplex, ka Anisakis marine)
Anisakiidid (Anisakidae)
Tursamaks