Linask (Tinca tinca)

Linask (Tinca tincaon kalaliik karpkalalaste (Cyprinidae) sugukonna alamsugukonna Tincinae perekonnast   linaskid (Tinca). Linask on ainus liik nii oma alamsugukonnas kui ka perekonnas.

[Inglise tench; saksa Schleie; prantsuse tanche; hispaani tenca; leedu lynas; läti līnis; poola lin; rootsi sutare, lindare; norra suter; soome suutari; taani suder; vene линь]

Eestis ka hobukala, kingsepp, limask, linnakala, linnas, mudalõhi, mäntus, saposnik, suuster, tõtkes, ubakala


Joonis: A. Turovski / Eesti mageveekalad

Kirjeldus
Keha jässakas, ümar, sabavars lühike ning jäme. Tillukesed soomused paksu limase naha sees. Suu väike, otsseisune, selle kummaski nurgas väike poise. Neeluhambad ühes reas. 
Selg enamasti tumeroheline või -pruun, küljed heledamad, pronksikarva, kõht kollakasvalge. Uimed tumepruunid või rohelised. 
Kaheaastaseil ja vanemail sugu eristatav kõhuuime abil, mille teine hargnemata kiir on isastel palju jämedam kui emastel. 
Silmad punakaspruunid. 
Isastel kudemisajal peas ja seljal nõrgavõitu helmeskate.

Loendatavad põhitunnused: seljauimes 3-4 ogakiirt ja 8-9 pehmet kiirt, rinnauimes 1 ogakiir ja 14-17 pehmet kiirt, kõhuuimes 2 ogakiirt ja 8-9 pehmet kiirt, pärakuuimes 3-4 ogakiirt ja 6-8 pehmet kiirt; lõpusepiisid 21-25; neeluhambad 4-5 (4-4, 5-5); soomuseid 87  30-35/20-23  115.

Levik
Peaaegu kogu Lõuna-ja Kesk-Euroopas kuni Lõuna-Norra, -Rootsi ja -Soomeni, ida poole Jenisseini ja Baikalini.

"Teda kohtab pea kogu Lääne-Euroopas, v.a. ©otimaal ning Islandil. Põhja-Euroopas leidub teda looduslikult nii Soome kui Rootsi lõunaosas, kuid Lõuna-Norrasse on linask introdutseeritud (asustatud). Haruharva kohtab teda Kesk- ja Ida- Euroopas, näiteks Neeva jões ja Ilmeni järves. Siberis leiab teda kuni Jenissei keskjooksuni. Lõuna- ja idapoolsemates Aasia mageveekogudes linaskit ei ole. Samas on ta tuntud kalaliigiks Kaukaasias, Kaspia ja Musta mere põhjapoolsetes vesikondades. Linask on täiesti tundmatu kalaliik Krimmis ja Balkanil. Kuid samas laialt levinud Egeuse mere põhjapoolsetes jõgedes. Itaalias teatakse teda üldiselt hästi, kuid Sitsiilias on ta seevastu täiesti tundmatu kalaliik. Linaskit on edukalt asustatud Austraaliasse ja Tasmaaniasse, kus ta on sealsetes vetes suurepäraselt kohanenud."1

Eestis elab linask rohkem kui paarisajas järves (sealhulgas ka Saaremaal, ent vististi puudub Hiiumaal ja väiksematel saartel), suuremates jõgedes, vähearvukalt ka magestunud veega merelahtedes.

Eluviis
Eelistab hästi soojeneva seisva veega taimestikurikkaid mudase põhjaga kohti. Päevavalguses üsna passiivne, hakkab tegutsema hämarikus. Talveks poeb mutta, jääb uinakusse. Talub suurepäraselt hapnikupuudust (kuni 0,3 mg/l) ja kõrget vee tº (kuni 40 ºC). Veest väljas niiskesse samblasse pakitult võib püsida jahedas õhus (kuni 10 ºC) elus kuni paar ööpäeva.
Samas on linask erakordselt tundlik järskude temperatuurimuutuste suhtes, juba viie- kuni seitsmekraadiline temperatuurimuutus kutsub tal esile termaalshoki, mis võib põhjustada surma.

Sigimine
Eestis saavad emased suguküpseks harilikult 4-5-aastaselt (L 24-32 cm), isased keskelt läbi aasta nooremalt (15-22 cm). Kudemine juuni keskpaigast (vee tº 17-18 ºC) augustini, mari lastakse portsjonite kaupa (neid on kolm või rohkem) veetaimedele. Küpsed rohekaskollased üsna läbipaistvad marjaterad väikesed (läbimõõduga 0,9-1 mm), ent hästi arvukad: absoluutne viljakus võib ületada miljoni marjatera piiri, suhteline viljakus enamasti 350-450 marjatera.
Mari haudub koelmul reeglina 3-4 ööpäeva, kooruvad vastsed tillukesed (L 4-5 mm), vajavad üsna pikka (kuni paarinädalast) puhkeaega, millest esimese poole veedavad taimede küljes rippudes, teise põhjas lamades. Seejärel muutuvad aktiivseks, hakates küttima väikesi zooplanktereid, kuid ei moodusta parvi. Moone 4-5 nädalat pärast koorumist (L 2 cm ümber).

Toitumine 
Zooplankton põhitoiduks esimesel eluaastal, võib olla hiljemgi oluline, kuid tähtsamaks muutub bentostoit. Meie teiste lepiskaladega võrreldes sööb linask suhteliselt palju limuseid ja taimtoitu. Otsib süüa innukamalt soojal suveajal, eriti hommiku- ja õhtuhämaruses. Talvel paastub.

Kasv ja vanus 
Esimestel eluaastatel kasvutempo madalavõitu, siis tõuseb hoogsalt, nii et linaskit võib pidada Eesti lepiskaladest (peale karpkala) kõige kiiremini kasvavaks. Aastased enamasti 4,2-5,4 cm pikkused (L) ja 0,9-2 g raskused, kolmeaastased 16-17 cm ja 50-65 g, viieaastased 25-27 cm ja 250-330 g, seitsmeaastased 31-34 cm ja 500-650 g, kümneaastased 40-43 cm ja 1,1-1,4 kg, viieteistaastased 48-51 cm ja 2-2,5 kg. Emased kasvavad isastest kiiremini.

Piirsuurus ja -vanus on ebaselged. Eestis olevat kunagi püütud viiekiloseid ja raskemaidki linaskeid (5,6 kg, Mõrtsukjärv, 1939) vanusega paarikümne aasta ümber. 
Kõige hilisemad kindlad andmed: 2,85 kg (Pärnu laht, 1998). 
Soome rekordlinask: 3,55 kg (2000)
Inglismaa rekordlinask: 6,89 kg (2001), [ka 7,34 kg, (1992)]
Ametlik maailmarekord: 7,5 kg (Kiievi lähedalt, 1875).

Väljapüük
Aastane töönduslik väljapüük 2000-4000 tonni, suurimad püüdjad Venemaa ja Türgi.
Kogusaak Eestis mõne tonni ümber aastas.
Mõnel pool kasvatatakse karbitiikides lisakalana. 
Hinnatud saagikala huvikalastajatele.



Liha küll rasvavaene (1-2%) ja madalavõitu kalorsusega (85-90), ent väga maitsev.
"Liha on helevalge ja õrna struktuuriga. Roodluud on suured ning selgesti märgatavad. See teeb tema söömise, võrreldes enamuse karplastega, hõlpsamaks ning ohutumaks. /---/ Paksu naha sees peituvad imeväikesed ja õhukesed soomused muutuvad keetmisel-praadimisel mittemärgatavaks ega tekita söömisel mingeid probleeme. Paks marrasnahk sisaldab zhelatiinitaolist kallerdavat ainet, mis lubab valmistada linaskist nii kalasülti kui angerjaga sarnaselt (nn. vaese mehe angerjat) koduseid konserve."1


Allikad:
E. Pihu, A. Turovski. Eesti mageveekalad. Tallinn, 2001
1 Leili Järv. Tinca tinca l. ehk lihtsalt linask. Ajakiri Kalastaja nr 31
Harri Nurk. Linaskist ja linaskipüügist. Ajakiri Kalastana nr 56
Tinca tinca FishBase's (august, 2014)
August, 2014

Kalale.ee KIK