Turb (Squalius cephalus, ka Leuciscus cephalus)

Turb, ka euroopa turb (Squalius cephalus, ka Leuciscus cephaluson kalaliik karpkalalaste (Cyprinidae) sugukonna alamsugukonna Leuciscinae perekonnast turbid (Squalius). 

Turb on enamuses andmekogudes kuni kõige viimase ajani kuulunud teibide (Leuciscus) perekonda ning kandnud teadusnime Leuciscus cephalus. Perekonda Squalius hakati teda paigutama 2013. aastal.

[Inglise chub; saksa Döbel, Alet, Eitel; prantsuse chevesne, chevaine; hispaania cacho; leedu shapalas; läti sapals; poola klen; rootsi färna; norra hstam; soome turpa; taani døbel; vene голавль]

Eestis ka meron, mätt, sapal, torop, turbakas, turd, turss, turts, turvakala, turvas, türb.



Kirjeldus
Pikliku, rullja kehaga kala. Pea on lai ning lameda laubaga. 
Lai selg on enamasti tumeroheline, harvem rohekaspruun. Selja tume värvus hajub külgi mööda allapoole liikudes heledamaks, omandades tavaliselt kas kuldse või hõbeja läike. Kala kõhupool on hõbevalge. 
Otsseisuse laia suu tipp ulatub turval silma keskpunktiga samale joonele ja ninaavad on silmnähtavalt lähemal silmadele kui ninamiku tipule.
Keha katavad suured kaarsoomused, mille tagaserval on tumedatest täppidest ääris. Suurematel isenditel tekitavad need võrkkirja efekti. 
Mõnikord esineb vanemate kalade lõpuskaane taga tume tähn. 
Turva uimed ei ole värvunud ühtlaselt; selja-, rinna- ja sabauimed on sinkjashallid, kõhuuimed noortel kaladel kollakaspunased, vanematel isenditel kirkalt tumepunased. Pärakuuime välisserv on kumera lõikega, mis on üheks eristusstunnuseks vahetegemisel säina ja tõugjaga. 
Kudeajal kattuvad isastel pea ja seljasoomused helmeskattega.
Silmad on oranzhikat värvi.

Loendatavad põhitunnused:  seljauimes hargnemata kiiri 3 ja hargnenud kiiri 8–9 (harvem 7 või 10), rinnauimes hargnemata kiiri 1 ja hargnenud kiiri 14–18; kõhuuimes hargnemata kiiri 2 ja hargnenud kiiri 7–9; pärakuuimes hargnemata kiiri 3 (harvem 4) ja hargnenud kiiri 7–10; neeluhambad: 2.5–5.2; lõpusepiisid 8–13; soomusvalem (43)44 7–8/3 47(48) [Piki küljejoont 44–47 soomust, harvem 43 või 47; ülevalpool küljejoont 7–8 rida soomuseid, allpool 3 rida soomuseid.]

Levik
Euroopa turb on levinud Inglismaal (välja arvatud edela-osas), Põhja-Shotimaal ja -Prantsusmaal ning terves Kesk-Euroopas kuni Alpide põhjanõlvadelt alla voolavate jõgedeni. 
Lõunapiir ulatub Doonau ja Krimmi poolsaare vesikondadest Uuraliteni.  Teadaolevad põhjapoolseimad elupaigad asuvad Kagu-Norras ning Lõuna-Rootsis. Turba on ka Soomes, kuid mitte põhja pool Vaasat. Edasi kulgeb levila põhjapiir mööda Severnaja Dvina vesikonda.
Turba ei leidu Taanis ega Iirimaal.

Eestis on turba poolesajas mandriosa jões ja paarikümnes järves. Ta on tavaline enamuses jõgedes, milledes on kärestikulisi piirkondi. Nii on ta tavaelanik Pärnu jõestikus, Audru, Kasari, Jägala, Päärdu, Pada, Kunda, Toolse, Võsu, Selja, Narva, Võhandu, Elva, Amme ja Ahja jões, aga ka Valgejões, Suur- ja Väike Emajões ning Mustjões. Arvatavasti kohtab teda aga ka muudes sobivaid elupaiku pakkuvates jõgedes. Turva esinemisest saartel ei ole andmeid.
Vähesel hulgal on turba ka madala soolsusega rannikumere lahtedes.

Eluviis
Nooremad turbad elavad parvedes, vanemad kalduvad eelistama üksindust. 
Eelistab väikeseid liivase, kruusase või savise põhjaga jõgesid ja ojasid, väldib suuri aeglasevoolulisi mudase põhjaga elupaiku.
Suviti soojade päikesepaisteliste ilmadega elab turb sageli salkadena veekogu pinnakihis. Sel ajal võib kohata turbale omast veepinnal mängimist, mis sarnaneb pisikeste kivide vetteviskamise sulpsuga. Sügiseti ja kevadeti mängib turb harva. Sageli võib teda leida veekeeristes, hauakohtades või jõe kohale langenud puude varjus, mille all tavaritseb vettelangevaid putukaid Talvitumiseks valib turb sügavamad jõelõigud või järvesopid.

Sigimine 
Eestis suguküpsus emastel tavaliselt 5-6-aastaselt (L 22-30 cm), isastel enam-vähem aasta varem (18-25 cm). Koeb enamasti mai teisel poolel ja juuni algul vooluvees kruusasel-kivisel põhjal. Oranzhid marjaterad üsna suured (läbimõõt 1,5-1,7 mm), kuid neid on siiski päris palju (koguhulk harilikult 20 000-150 000, suhteline viljakus 90-110 marjatera). Marja ei väljutata korraga, vaid kahe portsjonina. 
Haudeaeg reeglina nädala ümber, kooruvad vastsed 5,5-7 mm pikkused (L).

Toitumine
Noorjärkudel põhitoiduks zooplankton, mis asendub hiljem põhjaloomastikuga. Suured haaravad ka vähke, väikesi kalu, isegi konni. Võimaluse korral maiustab forelli ja harjuse marja ning maimudega.

Lõunapoolsetes soojema veega forellijõgedes on turb tõsiseks konkurendiks jõeforellile ja harjusele, mistõttu ta on Euroopas kohati kuulutatud nö lindpriiks - püütav piiranguteta alammõõdu osas.  

Kasv ja vanus
Kuni suguküpsuse saabumiseni, s.o esimesel kolmel-neljal eluaastal, kasvavad turvad väga aeglaselt. Seejärel tõuseb kasvukiirus järsult ja püsib kõrgena umbes 8-9 eluaastani. Seda põhjendatakse lepistoidult röövtoidule üleminekuga. Edaspidi hakkab kasvukiirus koos vanuse kasvuga aeglaselt langema.
Säinaga võrreldes kasvab turb mõnevõrra aeglasemalt. 
Eestis aastased harilikult 5-6 cm pikkused (L), kaaludes 0,8-1,8 g, kolmeaastased 14-15 cm ja 20-27 g, viieaastased 22-24 cm ja 90-130 g, seitsmeaastased 30-32 cm ja 240-320 g, kümneaastased 38-41 cm ja 550-750 g, viieteistaastased 48-51 cm ja 1,2-1,6 kg. Emased kasvavad isastest veidi kiiremini.

Suuruserekord Eestis: 6,4 kg (Kunda jõgi Lääne-Virumaal, 1930-ndad aastad). Vanuserekord 15 aastat (l  50,5 cm, 2,65 kg, Kasari jõgi Läänemaal, 1979). 
Suuruse maailmarekord: 7,4 kg (T¹ehhoslovakkia, Elbe jõgi, 1969).



Väljapüük
Turval pole Euroopas ega ka Eestis töönduslikku tähtsust, kuna teda peetakse kulinaarselt väheväärtuslikuks.
Küll aga on ta hinnatud spordikalana: tema jõuline ja võitlushimuline olemus teeb püügi atraktiivseks. 

Turba püütakse nii ujuki-, põhja-, lendõnge kui ka spinninguga. Kevadel ja varasuvel, kui turb hoiab väikeste parvedena sügavamatesse kohtadesse, püütakse teda põhjast või põhja lähedalt. Söödaks kasutatakse juustu, leiba, kartulit ja mitmesuguseid usse. 
Südasuvel otsib turb toitu veekogu pinnalt. Sel ajal on tulemuslikum püük lendõngega, mis söödastatakse tehisputukatega, või õngega vee pinnal sööta allavoolu lastes (söödaks rohutirtsud, leivatükid). Haarab ka lanti.

Liha on madala rasvasisaldusega (1,3%) ja väga luine.
 
Allikad:
E. Pihu, A. Turovski. Eesti mageveekalad. Tallinn, 2001.
Fishes of Estonia. Tallinn, 2003
N. Mikelsaar. Eesti NSV kalad. Tallinn, 1984
Squalius cephalus FishBase's (juuli, 2014)
Leili Järv. Turb. Kalastaja nr 45
Turb Vikipeedia (eesti)
Döbel. Wikipedia (saksa)
Juuli, 2014

Vaata lisaks:

Kalade eristamine (säinas, teib, turb ja tõugjas)
Leuciscinae (karpkalalaste alamsugukond)
Turbid (Squalius)
Kalale.ee KIK