Latikas pärimuses

Latika nimetused on põhjarannikul veel lahn, lasn (vrd soome k lahna), Pärnumaal ja Lääne-Eestis preks, prõks (vrd rootsi k braxen, saksa k Brachsen, läti k breksis).

Latikas olla Vanaisa osatanud, sellest jäänud tema suu viltu. ERA II 23, 387/8 (7) < Märjamaa khk, Kõrvetaguse k - E. Poom (1930).

Põhimine osa pärimusest keskendub latikapüügile, eriti aga kudemisaegsele püügile. Üldjoontes mai keskpaigast juuni keskpaigani ulatuvat ajalõiku on konkretiseeritud õige paljude tähelepanekutega fenoloogiliste ilmingute samaaegsusest, sest latikad koevad n-ö järgukaupa. 
Võrtsjärve kalurite kasutatavaid orientiire latika kudemisjärkude kohta: 
«Särglatik» (e särjelatik) koeb tavaliselt mai esimesel poolel koos särjega (enne ahvenat); 
«toomelatik» (toominga latik) on sageli, kuid mitte alati kõige arvukam, sellest ka nimetus pärislatikas, koeb mai lõpus või juuni alguses; 
«teine latik» koeb 2-3 nädalat hiljem, näib olevat ebamäärane rühmitus; 
«kesalatik» (õunapuuõie latik) koeb jaanipäeva ümbruses (pärast koha kudemist, linaski kudemise ajal). 

Tarvastus Võrtsjärve läänekaldal arvati, et kui latikad tulevad väga madalasse vette kudema, tuleb kuiv suvi. Peipsiääre Lämmijärve kalurite traditsioonilised kudemisaja tunnusmärgid olid mõneti teistsugused: 
Latka viirdetulõkit vai püügiaigo tähendäs haanatilga [põldosja] häitsemine. Tuu tähendäs edimätse latkapüügi aigo. Tõõnõ latk tulõ sis ütsä päävä peräst ehk jälleki sis, kui rüäpää [rukkipea] ilosto vällä tulõ. Kolmas latkapüügi aig om sis, kui rügä häitses. RKM II 22, 34 (13) < Räpina khk, Naha k - J. Sulengo (1949).

Võime leida ka nimetused kululatik, toomelatik, uibulatik, rukkiõielatik. Sõnumi kudelatika püügiaja saabumisest võib mõnel pool tuua veel ka käo kukkuma hakkamine kevadel, kalmuse õitsemine või kiilide väljailmumine. Tarvastu kandis jälgiti, millal siga esmakordselt porisse püherdama läheb ja millal algab kiilide paarituslend - selle järgi teatigi, millal latikapüük algab ja millal lõpeb. 
Kudelatika tähtsusest pajatab rahvajutt «Latikas rannas»: 
Kui õlid latikad rannas, sis sõeladega võeti ja tõsteti kaldale. Vahel õegatud kiriku-ustest sisse, et «Latikad rannas», siis inimesed jätnud õpetaja üksi ja lähnud kõik kala püüdma. RKM II 27, 149 (71) < Kodavere khk, Pala v, Sääritsa k - H. Nõu (1948).

Kevadisest püügist saadud latikas võidi vette tagasi lasta, kui see esimesena kätte sattus, et mitte hooaja püügiõnne rikkuda. Pärnumaal nimetati labakat sealjuures valetajaks kalaks. 
Pärnu lahe piirkonnast on kirja pandud ka vastupidist: 
Kui aga esimeseks kalaks oli latikas, siis oli oodata kalarikast hooaega. Latikat nimetatakse praegugi «kala emaks» ja mõnelpool öeldakse, latikas olla kalade keskel. E 84706 (10) < Pärnu l - A. Mirk (1933).
 
Nendes väljendites on varjul kujutlus latikast kui kalahaldja kehastusest. Teisal kujutatakse latikaid kalataolise järvehoidja hoole all olevaina. 

Jutt on kudelatika püügist Raigastvere järvel.

[-] Iakene küll, Ants sõidab üle järve mõisa luha pääle (hommikupoolne lai ja madal järve vees) ja paneb tule põlema ning akkab ametisse. 
«Aga mis see piab tähändama,» ütleb Ants, «et ma paegastki enam ära ei saa?» 
Sõudnud küll kõigest jõust, nii et igi joosnud mööda palgit maha ja mõla vingub aga kääs, aga paegast ei saa. Truup käib ümberringi, aga sammu edasi ei saa. Viimati ütelnud ta isieneses: 
«Nonoh, sõamees on mõõga pääl vällas, mina västra pääl, eks ma vaata siis järele, mis sääl truuba all õige mind kinni piab?»
Nende sõnadega lasnud ta põlvili ja vahtinud truuba alla. Sääl nähnud ta järve oidjat truuba all seisma: kala moodu loom, mõni poolteist sülda pikk, saeambad sellas ja terav kihv ees. 
Kohe tõusnud ta püsti, ütelnud: «Jumal issake, jumal pojake ja püha vaimuke!» 
Virutanud västraga siis kõigest jõust järve oidjale pähä. 
«Kõll,» kõlanud västra löök järves. Järve oidja pannud aga nii et vesi lõhki, mõisa poole, isi kisendanud kõva äälega «auu», nii et kõik järv kääs kajanud. 
Nüüd olnud Antsu õnn täielik. Truup olnud lahti ja kalad, kellele löönud, selle ta kätte saanud. [-] H II 28, 91/2 (9) < Äksi khk, Elistvere v, Raigastvere k - A. Mauer (1889). 

Funktsiooni poolest on selles muistendis küll tegemist kalade kaitsjaga, ent see on demoniseerunud, hilisemale kultuurikihistusele tunnuslik olend. Ilmselt puutub siin asjasse ka järveomanikust mõisahärra ise, sest miks muidu järvehoidja mõisa suunas põgeneb. Analoogsed on muistendid jahiretkel viibiva küti ebaõnnest jahil mõisahärra taialise vahelesegamise pärast.

Uskumus mingi looduseanni kadumisest moraalinormide rikkumise tõttu on enam tuntud seoses merekalade püügiga. Samal uskumusel põhineb seletus latika kadumise kohta ühest sisemaa järvest, sedapuhku on konkreetseks põhjuseks peetud mõisahärra ülekohtust käitumist.

Vanaste olnud Lõue Hennu järves palju latikaid. Mõisaherra annud kord käsu latikaid püüda ja mõisa tuua, mitte palju ega ka liig vähe, pidi paras jagu olema püütud. Aga kas herradele soovi järele püüda mõistab! Kalapüüdjad tõmmanud esimese kõrra noota ära, saanud umbes pool tuhat latikat. Arvanud seda herrale veel väheks ja tõmmanud veel tõise looma. Nüüd tulnud neid nii palju, et järve kaldale kui heinaruga (saad) latikatest saanud. Herra tulnud ka vaatama, kas palju latikaid püütud on; arvanud püütud hulga liig paljuks ja lasknud muist tagasi järve ajada. Küll palunud vaesed teolised, kes kala püüdmas olivad, ka mõnda omale, aga herra ei annud ühtegi, vaid laskis järve tagasi ajada. Nüüd lasknud ta oma jao mõesa viia ja jäänud järvelt püüdmine mitmeks aastaks seisma.

Kui need latikad otsa olivad saanud, siis saatnud ta jälle mehed latikaid püüdma. Mehed läinud, tõmbanud neli-viis korda järve risti ja põigiti läbi, aga ei näinud ühtainukest latikapoigagi, ainult mõni särg ja ahven tulnud noota. Kui jälle herra vaatama tuli, kui palju latikaid püütud on, oli tema imekspanemine suur, kui ta mitte ühte latikat ei leidnud. Ta laskis nüüd kahele poole järve tuled üles teha, kummagile poole tõist viisi tuled, ja tules hulga kiva kuumaks ajada, siis järve peale viia ja kõige üle järve sisse lasta ning selle auruga latikad põhjast ülesse ajada. Siis laskis nooda jälle sisse heita, aga see kõik ei aitanud. Latikad olivad kõik herra ahnuse läbi kadunud, et ta oma teenrile ühteainustki ei annud, vaid järve laskis ajada. Olivad kadunud ja on tänapäeväni kadunud. E 25083/4 (6) < Tarvastu khk, Vooru v - J. Kala (1896).

Allikas:
Mall Hiimemäe. Kakskümmend kaks kala eesti rahvausundis. Folklore.ee
Juuli, 2014

Vaata lisaks:

Latikas (Abramis brama)
Kalale.ee KIK