Merihärg (Myoxocephalus quadricornis)

Merihärg (Myoxocephalus quadricornis) on kalaliik meripuugiliste (Scorpaeniformes) seltsi võldaslaste (Cottidae) sugukonna perekonnast nolgused (Myoxocephalus). (Merihärga on varasemalt paigutatud ka teistesse perekondadesse, praegu sünonüümidena vaadeldavad ladinakeelsed nimed on Triglopsis quadricornis ja Oncocottus quadricornis.)

[Inglise fourhorn sculpin, fourhorn; saksa Vierhörniger Seeskorpion; prantsuse chaboisseau quadricorne; leedu ragys; läti cetrragu bullzivs; taani hornulk; rootsi hornsimpa; soome härkäsimppu; vene четырехрогий бычок] 

Eesti keeles ka hollandi härg, nelja sarvega merihärg, lehm, merikoer, simp, simpu, simpa.



"Merihärg on peamiselt riimveeline liik, kes on kõige arvukam Põhja-Euroopa, Aasia ja Põhja-Ameerika magestunud rannavetes. Ta esineb ka mõnedes Skandinaavia ja Karjala suurtes sügavates järvedes, Laadoga ja Oneega järves, Keta järves Taimõril, Ameerika Suures järvistus ja Kanada suurtes järvedes. Kõik järvedes elavad merihärja vormid on jääaia reliktid. Seejuures on huvitav, et merihärg toitub peamiselt reliktsetest koorikloomadest, ehkki ei põlga ka kalade marja ja noorjärke. Meres elavad merihärjad on on mageveelistest suuremad, keskmiselt 25 cm, harva kuni 36 cm pikkused: mageveeliste merihärgade pikkus on on tavaliselt 10—15 cm, vaid suurtes järvedes ületab see 20 cm.
Meres hoidub merihärg pidevalt väikesse sügavusse; vastupidi, järvedes aga eelistab ta just kõige sügavamaid ja külmemaid kohti. Läänemeres elaval merihärjal on peas kaks paari seenekujulisi luukühme, millest tuleneb ka ladinakeelne nimetus [quadricornis — neljasarveline]. Teistes piirkondades, eriti magevetes elavatel merihärgadel on need kühmud palju nõrgemini arenenud või puuduvad hoopis. Merihärg sigib, samuti nagu teised sugulasliigid, hilissügisel või talvel. Marja arenemine toimub väga aeglaselt ja alles kevadeks kooruvad marjast vastsed, kes algul on pelaagilise eluviisiga."1

"Läänemeres Gotlandist lõuna poolt (üksikuid isendeid on leitud Kattegatist) Botnia lahe põhjatipuni (Tornio), Soome ja Riia lahes. Areaali on seostatud vee soolsusega alla 6 o/oo /---/. Mõnikord, eriti väiksed isendid, on sattunud ka jõgedesse (Neeva, Narva) /---/. Eesti NSV vetes kohatakse kogu ranniku ulatuses, Soome lahes (mõnikord kuni Kirde-Hiiumaani) ja Riia lahes (Sõrve ja Muhuni) tunduvalt arvukam kui nolgus."2

Merihärja liha hinnatakse nolguse lihast etemaks. Tsaariajal valmistati neist konserve "bõtshki".
Kasutuselevõttu pärsib see, et merihärg "annab vähe välja": pea, sisikonna, naha ja uimede eemaldamise järel jääbn alles 33,5% merihärja algmassist.

Allikad:
1 Loomade elu 4. kd Kalad. Tallinn, 1979
2 N. Mikelsaar. Eesti NSV kalad. Tallinn, 1984
Myoxocephalus quadricornis FishBase's (Juuli, 2014)

Juuli, 2014

Vaata lisaks:

Merihärg, meripühvel, nolgus, võldas ja merivarblane rahvapärimuses
Meripühvel (Taurulus bubalis)
Nolgus (Myoxocephalus scorpius)
Nolgused (Myoxocephalus)
Kalale.ee KIK